Zamość

ZAMOSCI fakte ja faktikesi

• Lõunasöögiks tellida "Zamosc local beer" (musta sildiga, "elus õlu") ja seapekk sibula ning leivaga. 
• Ca 70 000 elanikku
• Kesklinn UNESCO-s. 
• Linnas on sündinud Rosa Luxemburg, kuid 20. sajandil plaaniti talle anda hoopis teise isiku nimi - Himmlerstadt (!)
• Rosa Luxemburg (1871) tahtis juba koolilapsena maailma muuta. Õpingute ajal Zürichis pühendus täielikult poliitikale, sai peagi sotsiaaldemokraatide juhtivteoreetikuks. Võttis aktiivselt osa kahest revolutsioonist ja oli kompartei asutajaliige. Temas olid ühendatud kaks ekstreemset poolt - terav intellekt koos kunstnikutalendiga ning kirg ja depressioon. Masse mõjutava retoorikuna äratas tähelepanu, aga ka viha. Mõrvati tema ebamugavate vaadete tõttu 1919 Berliinis. 
• Linna rajajal Jan Zamoyskil ja arhitektil Bernardo Morandol kulus 25 aastat, et linnaplaan valmis disainida. Tulemuseks oli täisnurksete tänavate ja kolme korrapärase keskväljakuga linn, mis 1992 sai UNESCO vääriliseks. 
• Jan Zamoyski eesmärgiks oli luua täiuslik linn ja loss. Ja et loss jätaks varju Krakowi kuningalossi :). 
• Kutsutakse "renessansi pärliks" (arhitektuur 14.-17 saj. Itaaliast)
• Rajaja käest ka nimi: Jan Zamoyski - Zamosc.
• Rajaja õppis Paduas, linna ehitamine algas 1578 Veneetsia ehitusmeistri Bernaro Morando juhtimisel iaalia renessansi stiilis - siit ka nimi Põhja Padua.  
• Viimased 30 aastat on kuulus oma suviste teatrifestivalide poolest (Zamojskie Lato Teatralne)
• Linnas on 280 m pikkune maa-alune labürint, turuplatsi all, endised vangikongid.
• "Eralinn" - Jan Zamoyskist kuni Maciej Zamoyskini. 

• Poola vanim apteek - 1616. Tegutseb apteegina tänini.
• Zamoscil on oma tuvitõug - saadi aetusena Jan Zamoyski ajal, olid kuulsad oma kiiruse ja lennukõrguse poolest (kirjatuvid). 
• Noorte  linn - koolides on kokku ca 20 000 õppurit (humanistlik-ökonoomiline kõrgkool, juhtimise ja halduse kõrgkool; turismi- ja kultuuriõppeasutused on Poola parimad). 
• Linna kuulsaim kirjanik ja poeet - Marek Grechuta. 

Linna rajaja Jan Zamoyski

Vaevalt, et linna rajaja Jan Zamoyski omal ajal sellele mõtles, kuidas tema nimi neli sajandit hiljem kõigisse arhitektuuriõpikutesse jõuab ja Zamosc nii Euroopa kui kogu maailma suurepärasemate linnakomplekside nimekirjades figureerib. 

Kes siis oli Jan Zamoysky?

Pan Jan sündis 1542 Skokowkas, mitte kuigi kaugel tänasest Zamoscist. Pärast õpinguid kohalikus koolis õppis veel Strassburgis, Pariisis ja Paduas. Paduas õppides sai juba tuntuks kui eriti andekas noor teadlane ja ettevõtlik isik. 

Kodumaale naastes sai temast kõigepealt kuninga sekretär, siis 36 aasta vanuses kantsler ja veel neli aastat hiljem "krooni suurataman" (otsetõlge saksa keelest). Tänu sellele, et pan Janil olid üheaegselt need kaks tiitlit (ataman ja kantsler), oli ta riigi esimene mees pärast kuningat. 

Sama kiirelt kasvas ka atamani kukkur. Päranduseks oli pan Jan saanud 4 ja pool küla, oma elu lõpuks koosnes tema vara 816 külast ning 17000 km2 kruntidest. Oma osa andsid sellesse muidugi ka atamani neli abielu kõrgest soost daamidega. Pan Jan Zamoyski poliitiline ja majanduslik karjäär kuuluvad Poola ajaloo säravaimate hulka, samal ajal ei tohi aga ka unustada, et ataman ja kantsler oli ka suurejooneline, helde ning oma aja vaimuhiiglane, kes omas kontakte kogu Euroopa intellektuaalse eliidiga. 

38-aastaselt otsustas pan Jan rajada linna. Ta valis asukohaks  terrassi rahulikult voolavate jõgede Wierpa ja Kalinowica vahel, ala, mida on lihtne kaitsta ja mis samal ajal asub kaubateede ristmikul (Põhja-Euroopast Mustale merele) ning mitte kaugel perekonna valdustest.

Linna rajamise otsusest andis pan Jan teada 10. aprillil 1580, 12. juunil samal aastal andis kuningas Batory nõusoleva allkirja. Mõlemas dokumendis on kirjas ka uue linna elanikele antavad privileegid: vabastus 25 aastaks üüridest, maksudest, tollimaksudest kogu maal, tsunftide rajamise soodustamine; samuti sai linn laoõiguse, õiguse organiseerida nädal aega kestvaid laatasid ja kolm suurt aastalaata aastas. 

Pan Jan tahtis, et Zamoscist saaks moodne linn + tugev kindluss + oluline kultuuri-, usu- ja kaubanduskeskus. Just niisuguse üesande ta itaallasele, tõenäoliselt Paduast pärit Bernardo Morandole andiski. 

Morando tugines tolle aja Itaalia linnaplaneeringule ning unistas ideaalse renessansslinna loomisest. Sellesse mahtusid viisnurkne kindlustuskompleks, malelaua-tänavaplaan ning kolm linnaväljakut - keskel suur turg, sellest sümmeetriliselt kahel pool kaks väiksemat, soola- ja veeturg.  Linna oli kavandatud ca 250 maja, neist tähtsaimad - palee, linna kiriku, raekoja, akadeemia hoone ning mõned näidised kodanikemajadest projekteeris arhitekt samuti ise. Zamosc pidi olema mitte üksnes ilus, vaid ka mugav ja praktiline oma elanikele. Ideaal-linn.

Linna "peaks" sai palee, residents, mida ühendas vastasasuva bastioniga nr 7 peatänav ehk linna selgroog. Sellest kahele poole jäid kopsud - akadeemia ja katedraal. Linna südameks on turuplats ning käteks-jalgadeks kaitserajatised-bastionid.

Esimeseks ehitatavaks hooneks sai loomulikult residents. Sellele järgnesid arsenal ja kirik. Viimane oli projekteeritud nii, et planeeritavad 3000 linnaelanikku kõik korraga palvetama mahuksid - sel hetkel eeldati, et kõik on katoliiklased.  Kuid varsti saadi aru, et see ei olegi ainuvõimalik variant ning selleks, et linna arengut kiirendada, seda ka teistele rahvastele (eriti suures mahus kaubitsejatele) atraktiivseks teha, anti nõusolekud ka teiste pühakodade rajamiseks. Nii jõudsid linna 1585 armeenlased, 1588 juudid, 1589 kreeklased... Peagi olid olemas ka kreeka-ortodoksi kirik ning sünagoog. 

Linna ehitamine läks hoogsalt. 1591. aasta algusest (ehk 11 aastat peale linna asutamise paberite allkirjastamist) on teada, et maju oli valmis 217 ning vabu krunte veel vaid 26. 

1594 rajati Zamosci Akadeemia, atamani silmarõõm ja Poola kolmas kõrgkool pärast Krakowit ja Vilniust. Kooli kõrge tase meelitas siia peagi tudengeid kogu Euroopast ja Zamosci kuulsus teaduskeskusena levis kiirelt. 

Jan Zamoyski suri 5. juunil 1605. Tema töid ja tegemisi jätkas poeg Tomasz Zamoyski - "krooni suurkantsler" , kes lõpetas kindlustuse ehitamise: linna kaitsesid võimsad müürid koos 7 bastioniga, vallikraavide ja paisjärvedega. Linna pääses läbi kolme värava - Lembergi, Lublini ja Szczebrzeszyni värava. 

Zamoyskite perekond

Linna, mis on rajatud Zamoyskite perekonna poolt, mida on seesama perekond sajandeid valitsenud, juhib ka täna üks selle suguvõsa liikmetest, Marcin Zamoyski, viimase majoraathärra, Jan Zamoyski XVI poeg. 

Veel tosin aastat tagasi poleks keegi niisugust asjade käiku aimata osanud. Marcini isal oli mitte üksnes kogu varandus käest võetud, tal oli ka keelatud elada läheml kui 30 km oma endistele valdustele. 

Nüüd liigub Marcini peretaditsioonide suunas tagasi - ta taastab osaliselt perele kuulunud valdusi. Mrcini valiti esimest korda linnapeaks 1990; seejärel aastatel 2002-2006. Vahepeal on toimetanud Zamosci vojevoodkonna juhtorganites ning linna volikogus. 

Ajalugu (jätk rajamisloole)

16. ja 17. sajandil oli Zamość üks kõige mõjukamaid kindlusi Rzeczpospolitas.
Linna ümbritses võimas kindlustusvöönd. Linna kaitsevõimet suurendasid looduslikud tingimused, sest linn rajati Łabuńka jõe ja selle lisajõe Topornica kallastele ning teda ümbritses laialdane soine ala. Kindlusel on ebakorrapärase viisnurga kuju ning see koosneb 7 kurtiinist ja nende vahel olevast 7 bastionist.
Linna asutaja ja omanik Zamoyski pööras linna kaitsevõimele eriti suurt tähelepanu sellepärast, et linn asus alal, mida minevikus olid korduvalt rüüstanud mongolid. Linna asutavas dokumendis pööras ta tähelepanu vajadusele kindlustada linn vallikraavi ja linnamüüriga.

Tänapäeval on kindlustused üldiselt lammutatud, linnamüürist on säilinud üksnes fragmendid ja vallikraavist on säilinud linnapargis asuv tiik.

Linna kindlustused pandi proovile suhteliselt kiiresti. 1648 piiras linna Bogdan Hmelnitski oma kasakatega ja Uputuse ajal 1656 Rootsi. Kumbki ei suutnud linna vallutada. Kuid Põhjasõja ajal suutsid Rootsi ja Saksimaa väed Zamośći vallutada.

Esimese Poola jagamise tulemusena läks Zamość 1772 Austria impeeriumi Galiitsia provintsi koosseisu.
1809 määras Napoleon IZamośći Varssavi Hertsogiriiki.
Pärast Napoleoni langust määras Viini kongress 1815 Zamośći Kongressi-Poolasse, mida kontrollis Venemaa impeerium.

1821 ostis valitsus linna ära ja kaasajastas kindluse. Selle käigus ehitati palju hooneid ümber, mistõttu nad kaotasid oma esialgse väljanägemise ja kasutusotstarbe. Ümberehitatud kindlus mängis suurt osa Novembriülestõusus, kus ta oli üks viimaseid ülestõusnute käes olnud punkte. Kindlustused likvideeriti lõpuks 1866.

1918 puhkes linnas kommunistide ülestõus, mille Poola sõjavägi  maha surus.
1920 Nõukogude-Poola sõja ajal piiras linna Punaarmee, aga ei suutnud seda vallutada.

Amritha Guinnessi rekordite raamatus

Maailma suurim pilt, mis on kantud ka Guinnessi rekordite raamatusse, sündis septembris 1994 - ajal, mil Zamoscis peeti rahvusvahelist UNESCO sümpoosiumi teemal "Maailma kultuuripärand Kesk- ja Lääne-Euroopas".

Pildi loojteks olid teatri-iinimesed, eesotsas perekond Dudzinscy'ga, kelle hulka kuulub ka nii Poolas kui rahvusvaheliselt tuntud laulja ja laululooja Sambor Dudzinsky. 

Pildi suuruseks sai 17 830 ruutmeetrit, maalijaid (kunstnikud, näitlejad, muusikud) oli 10, kulutati 1300 kg emulsioonvärvi, 500 kg kuiva pigmenti ja 200 kg kriiti.

1997 välja antud Guinnessi rekordite raamatus on kirjas: "Suurim maali-häppening toimus 1994 Zamoscis Pawel Dudzinsky eestvedamisel. Pilt ise koosneb järgmistest elementidest: päike, ringid, roosid ja alasti inimfiguurid, mis tekkisid linnakeskuse asfaldile. Võluv abstraktsionism pealkirjaga "Amritha". 

Pilt on pärit siit. 

Poola suurim illustratsioonide kogu...

... asub Zamosci Kunstinäituste büroo galeriis - üle 3000 iluustratsiooni. Teiste hulgas on selliste kuulsuste tööd nagu Janusz Stanny, Olga Siemaszko, Krystyna Michałowska, Józef Wilkoń, Teresa Wilbik, Zbigniew Rychlicki, Elżbieta Gaudasinska, Tomasz Borowski, Zdzisław Witwicki, Elżbieta i Marian Murawscy, Antoni Boratyński, Wiesław Majchrzak, Waldemar Andrzejewski, Andrzej Strumiłło, Michał Bylina, Franciszek Maśluszczak. 

Galerii (BWA) orgniseerib igal aastal ülepoolalisi illustraatorite vabaõhu-kogunemisi, kus omakorda tekivad uued tööd ja saadakse üksteiselt inspiratsiooni ning korraldab ka rahvusvahelisi suhteid ja näitusi.

Legend rootsi lauast

See on ja ei ole ka legend - legendidel on ju tavliselt sajanditepikkune traditsioon ja nad on levinud suust suhu. Praegu jutuksolev legend on aga Zamosci muuseumi töötaja Henryk Szkutniku poolt välja mõeldud.

Niisiis - selle versiooni järgi leidis esimene nn "rootsi-laua-pidu" aset Zamocsi linnamüüride all. Rootsi lauas teatavasti süüakse ja juuakse püsti seistes.

Need olid ajad, mil linna piirasid rootsi väed - 1656. Henryk Sienkewicz on sellest kirjutanud oma romaanis "Rootsi uputus". 

Linnusemüüride tagant vaatas kurjalt rootsi kuningas Karl X Gustav, kelle selja taga seisid 18 000 sõdurit ja 40 suurtükki, linnusemüüride seest murelik Zamosci linnuse kaitsja ja linna rajaja pojapoeg Jan Zamoyski. 

Rootsi suurtükk avas suu ja tuvid linnaväljakul ehmusid. Tegelikult olid rootslased veendunud, et jõuga neil linna vallutamine ei õnnestu, nad olid plaaninud veidi kavaldada. Niisiis saatis rootsi kuningas sõna, et ta loobub linnast ja tahab vaid härra Zamoyskiga lahkumis-hommikusöögi süüa. 

"Vaenlane või mitte, kuid ikkagi kuningas," mõtles Zamoyski ja otsustas rootslast linnamüüride all võõrustada. Ta lasi valmistada hulgaliselt head-paremat ning linnusemüüride alla laud seada - kuid va kvalpea jättis meelega mängust välja toolid. Ja nii pidi kuningas, taldrik käes, koos maitsvate söökidega alla neelama ka kahetsuse, et ta linna ei saa ning sellest ajast peale kannab niisugune võõrustusviis nime "rootsi laud". Rootslased aga ei taha sellest loost midagi kuulda...

Virtuti Militari..

... on kunagise Poola kõrgeim sõjaväeline autasu.

Joanna Žubrowska (1772 - 1852) ei ole ei Zamoscis sündinud ega ole siin ka elanud, kuid naisest sai Zamosci kangelanna, keda on esimesena ajaloos autasustatud sõjaväelise autasu, Virtuti Militari ordeniga.

19. saj alguses oli kogu maailmas jutuks, kuidass on võimalik astuda Poola armee ridadesse. See armee pidi teenima Varssvi hertsogiriigi huve. Joanna ja tema abikaasa Maciej müüsidki kogu oma varanduse Wolhynien'is ja astusid Varssavi Hertsogiriigi armeesse. Joanna ei tahtnud näidata, et ta on naine, ning mängis oma abikaasa nooremat venda. Kuid ühel päevaal tuli tõde ikkagi päevavalgele ning naisel keelati edasi võidelda.

Napoleoni armeega läks naine sõtta Austria vastu. 19. mai ööl vastu 29ndat 1809, enne otsustavat rünnakut Zamoscile, õnnestus tal koos väikese grupi kaaslastega  siseneda Lvovi värava kaudu linna (mis oli tol ajal austerlaste käes). Joanna avas tee teistele truppidele. Vara hommikul oli linn juba vaba, Joanna ülendati seersandiks. Hertsog Jozef Poniatowski autasustas Joannat Virtuti Militari ordeniga. Ta oli esimene naine, kes niisuguse autasu pälvis.

Kes tahab selle looga lähemalt tutvuda, peab lugema Waclaw  Gasiorowski romaani "Huragan" (1902). 

Vaim nimega Katharina

Katharina on üks Zamosci vaimudest. Ta jookseb maikuus läbi vanalinna tänavate, kannab valget kleiti ja tal on verine triip ümber kaela. 

Katharina oli Zamosci linna foogti naine. Mais 1664 süüdistati teda nõidumises ja löödi tal raekoja trepil pea maha. Enne teda olid timuka käe läbi otsa leidnud veel viis naist, keda samuti nõidadena süüdistati. Neile oli ette nähtud tuleriit, kuid tänu Jan Zamoysky III "heale ja kaastundlikule südamele" muudeti tuleriit pea mahalöömiseks. 

Enne surma öelnud foogti naine Jan Zamoyskile: "Kuna õiglust paleest ei tulnud, hakkab palees elm kohus. Ja kohus lahkub paleest alles siis, kui ta saab endale oma koja. Veel enne aasta möödumist viin ma siinse loo Jumala kohtu ette. Härra Zamoyski ei saa järeltulejat ja taevas linna kohal on pilves."

Suurel Reedel aprillis 1665 haigestus Jan Zamoyski ootamatult, ning agooniast välja tulemta suri 1. ülestõusmispühal. Ilma, et temast oleks maha jäänud järeltulija. Paleest sai aga pärast Poola iseseisvuse taaskehtestamist kohtumaja.

Loo on kirja pannud Karolin Zdeb kirjandusvõistluse ZamoscOnline raames ning igal aastal etendab üks amatööride teatrigrupp seda lugu. 

Zamosci kuuekrossised

Zamosci kindluse komandant Maurycy Hauke andnud kord (23.11.1813 - ca 200 aastat tagasi -) ümberpiiratud kindluses, kus nappis juba ka rahast,  järgmise käsu: 

"Magistraadi kassast võeti 1330 Austria vaskraha ja kapten Machniki sai korralduse vermida neist 6-krossi-mündid; uute müntide väärtus kogusummas on 266 poola zlotti. Raha kasutatakse koheselt kuue päeva jooksul garnisoni, riigiteenistujate ja vene sõjavangide eest maksmiseks."

Nii organiseeris kindluse komandant endale rahapaja. 

Münte tehakse ka tänapäeval, neid emiteerib Zamosci muuseum mälestusmüntidena. Tänase mündi ühel küljel on linna rajaja Hetman Jan Zamoyski mälestusmärk, teisel Zamosci linna vapp (apostel Püha Toomas) ja linnaplaan. 

Vanim orkester

Tänaseks rajaja Karol Namyslowski nime kandev sümfooniaorkester loodi novembris 1881. Algselt oli tegemist külakapelliga, tänaseks on tegemist ühe Poola tuntuima muusikakollektiiviga. Orkester orgniseerib ka itaalia kultuuri festivali nimega "arte, kultura, musica e...". 

Orkestri kodukas: www.namyslowiacy.p

Varakamber

Nii Zamosci kirik kui Püha Katariina kirik pole mänginud mitte üksi sakraalelus olulist rolli, 1939 on nad olnud ka salavarakambrid. Vanade müüride põrandate alla peideti II Maailmasõja puhkedes rahvuslikke aardeid nagu näiteks vojevoodkonna kuld, Gutenbergi piibel aastast 1453, Jan Matejko maal "Hold Pruski" (388 x 875), kokku keertuna tsinkvutlarisse).

 Pilt on pärit siit.

Vaated, vaated...

• Zamosci katedraali kellatorni rõdu - vanalinna panoraam: raekoda,  kindlusemüürid, hobusel linna rajaja Jan Zamoyski ausammas (autoriks krakovlane Marian Konieczny, on teinud ka Varssavi Nike), tgaplaanil Zamoyski palee koos linnapargi haljasaladega. Üksiti maksab piiluda ka kolme vana kella - vanim kannab nime Jan, (1662), Järgmine "Tomasz" (1721), kolmas "Wawrzyniec" (1715)
• Raekoja torn - 52 m, ei ole mitte alati lahti, siit näeb ka linnast lõuna poole jääva Rozlocze künkaaheliku põlde. (Aastast 2011 on Rozlocze Rahvuspark UNESCO biosfäärireservaat). 

Igal keskpäeval maist septembrini tõuseb raekoja torni trompetimängija. Nii on see olnud juba linna rajaja Jan Zamoyski aegadest. Kuid loo juures on üks veider nüanss - trompetist puhub oma pilli vaid kolmes suunas. Väidetavalt olla juba Zamoyski aegadest Krakowi suunas puhumine keelatud - sest tolle linna elanikud olla ülbed.

Ajaloolaste versioon on igavam, väites, et pasundatakse kolme linnavärava suunas.

Die erste Belagerung

Im Herbst 1648 haben die Stadtbefestigungsanlagen die erste Prüfung bestanden. Vor die Mauern kamen die Kosaken- und Tatarentruppen befehligt von Bohdan Chmielnicki. Einer Menge von Flüchtlingen, die sich in der Festung versteckten, fehlender Proviant und fehlende Hoffnung auf schnellen Entsatz und die sich verbreitende Epidemie hatten zur Folge, dass sich die Verteidiger für die Auszahlung des Lösegeldes entschieden. Nach zweiwöchiger Belagerung und der Einkassierung von 20000 Zl, sind die Kosaken und Tataren von den Mauern weggerückt.

In der Zeit „der schwedischen Sintflut“, an der Wende von Februar und März 1956, belagerten Zamość die von dem König Karol Gustaw selbst befehligten Truppen. Dieses Mal war die Festung ausgezeichnet vorbereitet und der schwedische Beschuss verursachte keine ernsteren Schäden. Deshalb haben die Schweden nach einigen Proben der Einnahme der Festung, die Belagerung aufgegeben. Zamość war eine der drei Festungen, neben Danzig und Jasna Gora, die gegen die schwedischen Truppen Widerstand geleistet haben. Mit einem Misserfolg hat auch die ein Jahr später unternommene Probe der Eroberung von Zamość durch die vereinten schwedischen und transsilvanischen Kräfte geendet. In den beiden Fällen wurde die Verteidigung vom Enkel des Stadtgründers, dem 3. Majoratsherrn Jan Sobiepan Zamoyski befehligt. Man sollte auch hinzusagen, dass seine Frau Maria de la Grande d’Arquien war. Nach dem Tode von Sobiepan hat sie Jan Sobieski geheiratet und ist in der Geschichte von Polen vor allem als Königin Marysieńka bekannt. Das Ende des 17. Jahrhunderts ist die Zeit des rücksichtslosen Kampfes mit den Hexen. Ein Beispiel dafür ist das Urteil des Gerichts von Zamość aus dem Jahre 1664, das sechs Bürgerliche zum Scheiterhaufen verurteilt hat, die der Zauberei beschuldigt wurden. Letztendlich wurde das Urteil geändert und sie wurden durch das Schwert enthauptet. Von der in der Stadt herrschenden Demokratie zeugt die Tatsache, dass unter ihnen Katarzyna Bilelenkiewiczowa war, der man die Strafe nicht erlassen hat, obwohl sie Frau des damaligen Vogtes war.

Die Stadt entging nicht Unglücken. 1627 brannte der Palast, 1658 – die Stiftskirche, das Arsenal und die Akademie, und 1672 – zweihundert Häuser im südwestlichen Teil der Stadt. Es tobten auch Seuchen. Selbst im Jahre 1711 starben deswegen 500 Personen.

In der zweiten Hälfte des 17. Jahrhunderts hat man den Bau der Franziskanerkirche beendet, es entstanden die Kirchen und Klöster der Bonifraten, Klarissen und Reformanten. Sie wurden vom Architekten, dem Kommandanten der Festung von Zamość Jan Michał Link entworfen. Er hat auch eine Modernisierung der Befestigungsanlage durchgeführt. Im 18. Jahrhundert hat man den Palast der Majoratsherren, die Akademie und das Rathaus umgebaut, das die heutige Gestalt mit der charakteristischen breiten Treppe bekommen hat. 

In der Zeit der Teilungen

Nach der ersten Teilung im Jahre 1772, ist Zamość Österreich zugefallen und wurde in das Königreich von Galizien und Lodomeria eingegliedert. Bald haben die österreichischen Behörden alle Klöster in der Stadt und die seit längerer Zeit herunterkommende Akademie von Zamość aufgelöst, an ihrer Stelle haben sie das Königliche Lyzeum geschaffen.

1809 haben die Truppen des Warschauer Fürstentums Zamośc erobert und es in das Fürstentum eingegliedert. Für kurze Zeit, denn nach der Niederlage von Napoleon bei Borodino, haben die den französischen und polnischen Truppen folgenden russischen Truppen die Festung umzingelt. Die Belagerung dauerte 8 Monate. Die Situation in der Stadt war verheerend. Man hat sogar Ratten und Hunde aufgegessen. Um der Besatzung den Sold auszuzahlen, hat man aus den kirchlichen Gefäßen Münzen geprägt: 6 Groschen aus Bronze und silberne 2 Zloty. In dieser Situation hat der die Verteidigung befehligende General Maurycy Hauke die Festung übergeben.

Infolge der Bestimmungen des Wiener Kongresses hat sich Zamość in den Grenzen des von Russland abhängigen Kongresskönigtums befunden.

Obwohl die Zamoyskis formell weiter Stadtbesitzer waren, hatten sie doch immer weniger Einfluss auf ihr Schicksal. Letztendlich haben sie im Jahre 1821 die Stadt an die Regierung des Polnischen Königreiches verkauft. In den 20er und 30er Jahren des 19. Jahrhunderts hat man in großem Ausmaß Arbeiten bei der Modernisierung der Festung durchgeführt. Es entstanden u.a. die Rotunde, Bollwerke, Kojen und neue Tore.

Man hat entschieden die Verteidigung des Vorfeldes gestärkt. Bebauung aller Art im Umkreis von 1200 km von den Mauern wurde abgerissen. Zivilfunktionen der Stadt übernahm die 2km entfernte Neue Siedlung (poln. Nowa Osada), und die Festung wurde in eine große Kaserne und in ein Gefängnis umgewandelt. Deswegen hat man viele Gebäude u.a. den Palast, die Akademie und Klöster umgebaut und in Kaserne, Militärlager und Gefängnisse umgewandelt.

Während des Novemberaufstandes wurde die Festung von den Aufständischen  besetzt. Die Besatzung, die vor allem aus Polen bestand, hatte keine besondere Lust auf den Kampf mit den belagernden Landsleuten. Zamośc war für die Aufständischen eine Abstecherbasis für die Gebiete des südöstlichen Polens, und auch der Sitz der Verwaltungsbehörden der Wojewodschaft Lublin. Nach der Niederlage des Aufstandes am 21. November 1831 hat Zamość als letzter Widerstandspunkt im Lande kapituliert.

Der schnelle Fortschritt in der Kriegstechnik, u.a. die Einführung der mit einem Gewinde versehenen Geschützen mit großer Reichweite und Treffsicherheit, für die die Festung von Zamośc die ein nicht so großes Gebiet einnahm, mit geschlossener Bebauung ein ausgezeichnetes Ziel darstellen würde, haben über seine Auflösung entschieden. Sie wurde 1866 vollzogen, indem man die meisten die Stadt umgebenden Mauern in die Luft gesprengt hat und sie in die Wassergräben heruntergestoßen hat. Manche Fortifikationsgebäude u.a. Bollwerke, Rotunde und Tore haben neue Funktionen bekommen und haben die Auflösung der Festung in unversehrtem Zustand überstanden. So hat die Geschichte der Festung Zamość geendet, die in ihrer fast dreihundertjähriger Geschichte nie von fremden Truppen im Sturm erobert wurde.

Die Konsequenz des Verlassens  der Stadt durch die Truppen war die Rückkehr des Zivillebens und ihre schnelle Entwicklung. Ende des Jahrhunderts zählte Zamość 11 Tsd. Einwohner.

Der 1. Weltkrieg hat keine ernsten Zerstörungen verursacht. Zwei Jahre nach der Wiedererlangung der Unabhängigkeit, während des polnisch-russischen Krieges im Jahre 1920, wurde Zamość von den Truppen von Siemon Budionny umzingelt. Zahlreiche Proben der Eroberung der Stadt erwiesen sich als erfolglos, und am 30. August haben die zum Entsatz gekommenen Truppen des Generals Józef Haller die Soldaten der umlagernden Roten Armee herbeigeeilt. 

Im freien Polen

Die Zwischenkriegszeit war für die Stadt die Zeit der wirtschaftlichen und kulturellen Entwicklung. In den Jahren 1934 bis 1937 hat man in der Altstadt Sanierungsarbeiten in großem Ausmaß durchgeführt. Man hat die auf dem Großmarkt wachsenden Bäume beseitigt, man hat dem Rathaus sein früheres Aussehen wiederhergestellt. Die Straßenfronten der Bürgerhäuser wurden bemalt und Arbeiten bei der Rekonstruierung der Fortifikationen begonnen. Und im Jahre 1936 wurde das altstädtische Ensemble zusammen mit den Fortifikationen in das Denkmalregister eingetragen.

In den ersten Tagen des 2. Weltkrieges wurde Zamośc von den Deutschen besetzt, und dann vom 27. September bis zum 5. Oktober – von der Roten Armee. Seit dem 8. Oktober begann die faschistische Okkupation. In der Rotunde hat man ein Vernichtungslager eingerichtet. In der Stadt entstand Ghetto und Lager für russische Kriegsgefangene und für die im Rahmen der Ansiedlungsaktion ausgesiedelten Personen. In deren Rahmen planten die Deutschen die polnische Bevölkerung aus dem Gebiet Zamojszczyzna zu vertreiben, und an ihrer Stelle die deutsche Bevölkerung anzusiedeln. Zamość sollte das Zentrum des Umsiedlungslagers sein und es sollte Himmlerstadt heißen. In der Besatzungszeit hörte die Gemeinschaft der Juden aus Zamość auf zu bestehen, die ca. 11 Tausend Personen zählte. Die meisten fuhren mit russischen Truppen nach Osten, und die übrigen 4 bis 5 Tsd. – wurden von den  Faschisten ermordet. Am 25. Juli 1944 wurde Zamość ohne einen Schuss von den russischen Truppen besetzt.

In der Nachkriegszeit hat sich die Stadt wesentlich vergrößert. Besonders vorteilhaft waren für sie die späten 70er Jahre. 1974 hat der Sejm das Gesetz über die Renovierung der Altstadt verabschiedet. Zamość wurde für einige Jahre zu einem großen Bauplatz. Vernachlässigte Bürgerhäuser wurden einer Grundsanierung unterzogen. Man hat die Stadttore, die Bastion Nr. 7 und die anliegende Kurtine rekonstruiert.

In den Jahren 1975-1998 war Zamość Hauptstadt der Wojewodschaft.
Am 14. Dezember 1992 wurde die Altstadt von Zamość in die Liste des Weltkulturerbes eingetragen. Das Ereignis war ein Beweis für die internationale Anerkennung außergewöhnlicher stadtplanerischen und architektonischen Vorzüge von Zamośc.Sieben Jahre später, am 12. Juni 1999 hat Papst Johann Paul II. Zamość besucht. Er betete in der Kathedrale, fuhr mit Papamobile durch die Stadt und während der Wortliturgie, an der ca. 230 Tsd. Gläubige teilnahmen, hat er u.a. gesagt Hier sprechen uns mit besonderer Kraft das Bläuliche des Himmels, das Grün der Wälder und Felder, das Silber der Seen und Flüsse an. Hier erklingt der Vogelgesang besonders bekannt, polnisch.

Seit 2005 wurde eine weitere große Renovierung geführt, von der die Denkmäler und Fortifikationen der Altstadt umfasst wurden. So großer Umfang der Arbeiten war möglich dank der Förderung aus dem staatlichen Budget, der Europaischen Union und dank dem Finanzmechanismus des Europäischen Wirtschaftsgebietes. 

Krakovi legendid

See, kes tahab mõista Poola hinge, peab ära käima Krakowis.

WAWELI DRAAKONIST

600. ja 800. aastate vahel elas praeguse Krakowi aladel üks slaavi hõim. Koht ei olnud valitud sugugi juhuslikult, sest neil aegadel valisid inimesed elupaiku sellejärgi, et see oleks sobilik ja samas ka kergesti kaitstav. Just selline juhtus olemasuur Visla-äärne tasandik, millel paikneb lubjakivikõrgendik, mida hiljem hakatinimetama Waweliks. Kõrgendikule kerkis peagi linnus, aga selle jalamile rajati väike linn. Sealse kuninga nimi oli Krak–sellest ka Krakowi linna nimi.

Tänapäeval ei tundu Waweli küngas enam kuigi kõrge olevat, kuid omal ajalkõrgus kuningaloss ümbruskonna kohal. Ta ehitati väga kõrgetele kaljudele, mis olid täis lõhesid ja sügavaid koopaid. 

Ja ühes sellises koopas asus hiiglasliku draakoniurg. Võimalik, et draakon oli mingis pikas unetsüklis, või hoopis toitusvarudest kuni selle ajani, mil’ inimesed tema koopa lähedale linna rajasid. Aga võib ka olla, et ta lendas kohale alles siis, kui ümbruskonda ilmusid koduloomade karjad. Igatahes ühel hetkel nähti teda Visla kohal lendamas ja sellest ajast alates sõi ta iga päev lehmi ja lambaid. Näib, et röövis ta ka noori naisi ja eriti ablas oli neitsite peale. Linnaelanikud kartsid juba kodudestki väljas käia. Kogu linn elas hirmus ja mõnedki kavatsesid sealt juba kaugemale kolida. Kuningas Krak sai aru, et kui ei õnnestu koletisest jagu saada, tuleb hüljata äsjarajatud linn ja kaotada valdused. Niisiis, kutsus ta kokku oma sõdalased ja kõige vahvamad rüütlid ning lubas sellele, kes hävitab draakoni, oma tütre käe ja riigika veel takkapihta.

Kroonikad ei kirjuta sellest, kui paljud sõdalased läksid lahingusselohemao vastu, kuid teada on, et ükski neist tagasi ei tulnud. Inimesed elasid hirmus, jõuetult jälgides, kuidas draakon õgib koduloomi ja tassib minema viimaseid neitseid. Ühel päeval ilmus kuninga juurde keegi Skuba-kingsepasell, kes õppis tegema saapaid Krakowi kodanikele. Ja ütles see Skuba kuningale, et tahaks väga-väga naiseks saada tolle tütart ja seepärast läheb ta lohemadu tapma. Aga selleks vajab ta väga palju väävlit, lambanahku ja lambarasva. 

Kuningas Krak käskiski tuua kingsepasellile seda, mida too oli nõudnud. Skuba lukustas enda oma tuppa ja töötas seal terve öö ennastsalgavalt. Ta õmbles lambanahad kokku, toppis väävlit täis ja hõõrus pealt lambarasvaga kokku.

Enne koitu kutsus kohale kuningliku vahtkonna, et need aitaks tal kanda hiiglasliku lamba Visla kaldale. Draakon, kes ärkas nagu alati koidikul, roomas oma koopast välja ja neelas alla valmispandud toidu. Kuid ootamatult tundis ta oma vatsas mõnusa täiskõhu tunde asemel hirmsat kuumust – nagu oleks kõhus lõke süüdatud ja nagu muutuks lõkkelõõm iga hetkega aina tugevamaks. See oli väävel, mis ta sees põles. Lootes kuumust jahutada, kiirustas lohe Visla äärde ja hakkas ahnelt jooma. Aga et põleng kõhus ei vaibunud, jõi ta üha enam ja enam, tema vats aina paisus japaisus, kuni lõpuks lõhkes. Kuuldus draakoni surmast rõõmustas kuningat. Aga kingsepasell Skuba, kes oli lõpuks rahu toonud, muutus tänulike ja rõõmustavate linnakodanike silmis kangelaseks. Ka kuningatütar rõõmustas, sest on ju hea teada, et su mees on tark javapper. Tänini on Krakowis kombeks, et inimesi, kes suudavad oma leidlikkuse abil välja tulla raskest olukorrast, hüütakse skubadeks

Draakonist on jäänud Waweli alla suur koobas–Draakoniauk. Sinna on võimalik ka sisse minna ja selle ees seisab lohemao kuju, mis aeg-ajalt purskab tuld ja ehmatab sellega väiksemaid lapsi. Draakoni kujukesed on aga üks tuntumaid Krakowi suveniire.

MAARJA KATEDRAALI KAHEST TORNIST

Maarja kirik on Krakowi turuplatsi kõige esinduslikum hoone. Ta ehitati 1220. aasta paiku romaani stiilis. Hiljem ehitati korduvalt ümber, kuni omandas praeguse väljanägemise. Katedraal on seotud paljude Krakowi ajaloosündmustega ja peidab endas mitmeid suurepäraseid kunstiteoseid. Igakülastajat võlub Maarja katedraali altar, mille lõi Vitus Stwosch Nürnbergist aastail 1477-1489. Selle katedraali ehitamisega on seotud üks traagiline legend.

Kui me seisame Turuplatsilja vaatame katedraali, köidavad meie tähelepanu kaks monumentaalset torni, pärjatud kaunite kuplitega ja väikeste tornikestega. Turismiteatmikud nimetavad kõrgemat torni Vahitorniks – sealt kostab kuulus trompetiheli (igal täistunnil mängib kiriku tornis trompetist traditsioonilist viienoodilist Poola meloodiat hejnali, mida keskpäeviti kantakseüle riiklikus raadiojaamas) Madalamat torni nimetatakse Kellatorniks -seal ripub hiiglaslik kell, mille kohta räägitakse, et selle olevatüles viinud üks XV sajandi linnaelanik–hiiglasekasvu Stanisław[Tjolek??–ei leia õigekirja]

Miks aga on Maarja katedraali tornid erineva suurusega? 

Juhtus see palju aastaid tagasi. Kui linnavõimud otsustasid katedraali ümber ehitada, leiti, et selle sissepääsu peab valvama kaks torni. Nende ehitamine anti ülesandeks kahele vennale, kes olid tuntud Krakowi arhitektid. Mõlemad olioma ala meistrid, kuid vanem, olles varem omandanud ehituskunsti saladused, pühendas ka noorema nendesse samadesse saladustesse.

Olles saanud sellise ülesande, otsustasid vennad selle teoks teha nii hästi, kui suudavad. Kuid salajas südamepõhjas lootis kumbki, et just tema torn vaimustab rahvast rohkem. Oma töös kasutasid nad erinevaid meetodeid. Vanem vend kiirustas ja sundis töölisi takka. Ta lootis, et tema torn saab varem valmis ja see tõestaks ta paremust ning suuremat meisterlikkust. Noorem projekteeris vibunoolena sihvaka ehitise ja valmistas kaua ette vundamenti selle all. 

Kui vanem vend oli ehitise valmis saanud, esitles ta sedauhkusega linnaisadele. Kuid iga päevaga kasvasid tema peas sünged mõtted, sedamööda kui kasvas ka noorema venna torn. Kadedad inimesed õrritasid teda: nii hästi oled oma nooremat venda õpetanud, et sellest on saanud parem meister kui sina oledki. 

Ühel õhtul puhkes vendade vahel tüli. Ärritunud vanemvend torkas nooremale noa südamesse. Et oma kuritegu varjata, viskas ta laiba Vislasse. Pärast noorema venna kadumist katkes põhjapoolse torni ehitus. Ja linnanõukogu otsustas, et see torn jääbki poolikuks. Peatselt ehitati torni peale kuppel ja määrati kindlaks kiriku õnnistamise kuupäev. Kuid vanem vend eisuutnud edasi elada kandes hinges sedavõrd rasket kuritegu. Samal päeval kuipiiskop õnnistas ümberehitatud kirikut, tunnistas vanem vend Jumala kakirikusse kogunenud rahva ees üles oma patu. Seejärel olevat ta ühe versiooni kohaselt viskunud alla noorema venna ehitatud tornist. Või teise versiooni järgi torkas end surnuks sama noaga, millega oli tapnud noorema venna.

Nuga ise ripub tänini Sukiennice keskuses otse Maarja katedraali vastas. Kohas,kuhu satub iga turist, kes külastab Krakowit. Noa leiad löövide vahelisestkäigust. Taon aheldatud kettidega seina külge meenutamaks nii linlastele kuika külalistele, millist kahju võivad tuua uhkus ja kadedus.

MAARJA KIRIKU PASUNAHELIDEST

Eelmises loos olnud kõrgema torni kohta pajatab lugu, mis on tuntud paljudes maades. Seda lugu räägitakse isegi Kasahstanis.

See torn, pikkusega 81 meetrit, sai üsna pea pärast valmimist nimeks vahitorn ja oli pikka aega Krakowi kõige kõrgem ehitis. Need olid rahutud ajad: Euroopat ründasid mongoli barbaarsete rändhõimude hordid ja samuti ka naabrite peale kadedad riigid. Ning linnavõimud otsustasid, et tornis peab peetama ööpäevaringselt vahti, et hoiatada linnaelanikke võimalikust lähenevast ohust. Aastate jooksul hoiatasid vahimehed korduvalt linnaelanikke, tänu millele said need korralikult kaitseks valmistuda. Vahimehe amet muutus linnas ausajaks ja sinna valiti ainult vastutustundlikke ning tuntud linlasi.

Aga tolleaegne Krakow polnud mitte ainult ilus, vaid ka rikas linn, sest oli suutnud vältida tatarlaste rünnakuid. Üksikud tatarlaste salgad rüüstasidväikseid külasid, röövides sealt mida iganes kätte said, eriti aga jahtides vange. Üha sagedamini liitusid need salgad, et vallutada üheskoos uusi territooriume. Ajad olid rahutud. Tšingis-khaani järeltulijad laiendasid oma riiki. PärastVenemaad vallutati Ungari, tungiti Poola aladele ja kaugemale läände. Neil aegadel toimus üks lahing, mis oli olulise tähtsusega kogu Euroopa jaoks. Poolavürst Henrich Vaga peatas Legnica all tatarlaste väe ja põhjustas neile märkimisväärseid kaotusi. Ta ise maksis selle võidu eest kallist hinda–hukkus lahinguväljal koos enamiku rüütlitega. Kuid mongolite edasiliikumine peatus ja peatselt lakkasid nende rünnakud Euroopale.

Ükskord 1204. a. varahommikul, kui linlased veel magasid, ilmusid linnamüüride alla tatarlase ratsaväelased. Ainuke, kes ohtu märkas, oli Maarja katedraali Vahitorni valvur. Samal hetkel hakkas ta puhuma hädasignaali, et äratada sellega linlased ja sõjavägi. Hinge tõmbamata puhus ta pasunat igas suunas, et hoiatada võimalikult suuremat arvu linlasi. Tatarlased alustasid tormijooksu ja otse loomulikult nende esimene sihtmärk see valvur, kes rikkus ära nende lootuse saada eelis ootamatult rünnates. Tatarlase nool tungis tal läbi kõri ja katkestas häiresignaali poole noodi pealt. Kuid oli juba hilja:vaenlased ei suutnud ootamatult rünnata ega vallutada Krakowit. Linnamüüridele ja tornidesse tõttasid linnakodanikud, kes tõrjusid tatarlaste rünnaku. Vaht, kes andis oma elu linna päästmiseks, maeti suurte austusavaldustega. Aga mälestus temast ja tema ennastsalgavast teost elab tänini. Ja meenutab seda igal päeval linnatornist kostev trompetihääl, mida mängitakse igasse nelja ilmakaarde, tähistamaks igat täistundi. Ja katkeb ta alati samal noodil, millel katkestas selle tatarlase nool 800 aastat tagasi. Esmalt mängib see Waweli suunas – kuninga auks ja kiituseks. Järgmiseks pöördub pillipuhuja Raekoja suunas–linnanõukogu auks. Pärast seda Floriani värava poole, et tervitada saabuvaid külalisi. Ja lõpuks Väikse turu poole,et mängida kaupmeestele ja linnakodanikele.

Krakowi trompet on aja jooksul hakanud sümboliseerima eneseohverdust isamaa heaks. Poola raadio I programm edastab iga päev kl 12.00 seda kog uriigis. Sellega algab päeva peamine uudistesaade. Aga paljud poolakeelsed raadiojaamad kogu maailmas kannavad seda üle, rõhutades sel moel oma side tkodumaaga. See pasunahüüd on Krakowiga nii kokku kasvanud, et isegi linnanõukogu istungeid avab Vahitori valvur. Samuti kutsutakse teda ka teistele Krakowi pidulikele sündmustele, muuhulgas 1906. a. asutatud jalgpalliklub iCracovia matšidele. Reisimehed räägivad, et legendi Maarja katedraali pasunahüüust jutustatakse paljudel kontinentidel. Seda võib kuulda isegi Kasahstani ja Mongoolia steppides. Lugu pasunapuhujast, kes ei lasknud vallutada Krakowit, on seal tuntud pealkirja all „Legend kuldsest tormpetist“.

HOBUSEST, KED HAKATI KUTSUMA LAIJKONIKUKS

Tatarlastega, kes XIII sajandil korduvalt Poolamaad ründasid, on seotud teinegi Krakowi legend. Olles kaitstud tugeva müüriga, muutus Krakow rahvarohkeks ja kärarikkaks linnaks. Neil aegadel kerkisid linna ümber arvukad eeslinnad ja külad. Need paiknesid väljaspool linnamüüri. Sealsed elanikud olid kuulsad oma käsitöö ja mitmesuguste kunstide tundmise poolest ning täitsid sageli Krakowi kaupmeeste, linnakodanike ja rüütlite tellimusi. 

Üks taoline eeslinn, mis asus Visla vasemal kaldal, kandis nime Zwierzyniec (Зверинец) ja elasid sealparvepoisid, kes parvetasid Vislal erinevaid kaupu, peamiselt aga raskeid puutüvesid. Nende töö oli ränk. See töö nõudis märkimisväärset jõudu, kindlameelsust ja vastupidavust. Pole ime, et neis parvepoistes oli säilinud slaavlaste ürgset metsikust ja ega nad just tagasihoidliku käitumisega silma ei paistnud.

Nagu legend pajatab, olevat üks tatarlaste hord üritanud vallutada linna päeva, kasutades ära seda, et värvad olid lahti. Ja et rutem linnamüürini jõuda, valisid tatarlased selle tee, mis läks piki jõeäärt ja jõudis välja Visla väravateni. See tee läbis parvepoiste küla Zwierzyniec’i. Tatarlaste imestuseks ei pistnud kohalikud elanikud nende eest jooksu vaid hoopis asusid vapralt tatari ratsaväele vastu. Nende vastupanu osutus tõhusaks tänu oma ootamatusele: külaelanikud mitte ainult ei ajanud tatarlasi linnast eemale, vaid isegi tapsid kõige tähtsama kaasasolnud khaani. Oma võidu üle uhked parvepoisid panid ühele endi seast tapetud khaani riided selga ja see istus saagiks saadud hobuse selga ning ratsutas sõpradest ümbritsetuna linna sisse. Tänulikud linnaelanikud kostitasid parvepoisse heldelt ja kinkisid neile kulda. See oli selle hobuse, keda hiljem hakati hüüdma Lajkonikuks, esimene retk. 

https://pl.wikipedia.org/wiki/Lajkonik

Tänapäeval on kombeks, et iga aasta juunis, mööda teed, mis on ammu juba muutunud Krakowi osaks, ratsutab samast linnaosast Visla väravate juurde Lajkonik koos piduliku saatjaskonnaga. Ratsanik on riietatud tatari khaani kirevasse rüüsse ja ratsutab puuhobusel. Paljud turistid ja linlased ootavad ta ilmumist, et näha huvitavat jakoloriitset vaatepilti - korteeži, mis koosneb Lajkonist, kannupoistest ja orkestrist–kokku umbes 30 inimest. Ennustus lubab, et kui sind puudutatakse värvikireva khaani puusauaga (midagi nagu valitsuskepp–булавa), ootab saadab sind õnn kogu järgneval aastal: vallalised neiud võivad loota abiellumisele, vaesed rahale ja kõik võivad oodata au ja kuulsust. Ilmselt seepärast ei tahagi keegi Lajkoni endast mööda lasta ja pidustused kestavad Turul mitu tundi. Ja samamoodi, kui kunagi krakovlased autasustasid parvepoisse, nii ka tänapäeval kostitavad Krakowi president ja linnanõunikud Lajkoni saatjaskonda Raekoja torni all ning annetavad neile sümboolse autasu.Aga paljud turistid planeerivad oma Poola-reisi just selliselt, et saaks näha seda vaatepilti ja saada õnnehoop tatari khaani valitussauaga.

KRAKOWI TURU TUVIDEST

Krakowi turg on üks Euroopa uhkemaid linnaväljakuid. Tekkis see XIII sajandil, kui linn sai Magerburigi linnõiguse 1257. aastal. Ja varsti pärast sedaolevat seal hakanud hargnema legendis räägitud sündmused.

Turg on Krakowi süda. Siia koondus linna elu. Oma asju ajavad linlased kõnnivad üle turuväljaku vahel mitu korda päevas. Siia tullakse, et puhata, et tunnetada tuhandeaastase linna atmosfääri. Siia igatsetakse ja tullakse tagasi. 

Turul on Maarja katedraal ja Sukiennice, mis on juba kahest legendist tuttavad. Turule suundub Lajkooni rongkäik, millest pajatas neljas legend. Tulles Krakowisse lihtsalt peab veetma mõne tunnikeses turul, et tõmmata hinge mõnes paljudest restoranidest ja kohvikutest. Ja kui me imetleme seda Euroopa suurimat väljakut, hakkavad silma suures tuviparved, kes kogunevad alati üheleja samale kohale: Püha Johannese ja Floriani tänava vahelisele alale. Ja kuigi tuvid põhjustavad linlastele palju tüli, sest nende pärast on vaja pidevalt väljakut koristada, ei püüagi neid keegi ära ajada. Tundub, et iga Krakowi laps on vähemalt korra siin käinud tuvisid söötmas, aga palju on ka neid, kes toidavad tuvisid veel kõrges easki.

Miks krakovlased armastavad oma tuvisid?

XIII sajandi lõpul sai Krakowi troonile Henryk IV Probus. Kuningatiitlit tal, tõsi küll, polnud, sest Poola oli sellel ajal killustunud paljudeks vürstiriikideks ja ühtne keskvõim puudus. Vürst Henryk tahtis Poola alad liita ja saada kuningaks. Aga kuningaid kroonis neil aegadel Rooma paavst ja Henryk pidi saama tema nõusoleku. Paavst oli sellele ajal Nicolaus IV (22. veebruar 1288-4. aprill 1292), kes asus Püha Peetruse troonile vahetult pärast ristisõdade lõppu ja Akkadi kaotust. Akkad oli ristisõdijate viimane tugipunkt, mille moslemid hõivasid.

Henryk hakkas valmistuma Rooma-sõiduks. Aga raha tal nii pikaks sõiduks nappis. Kogu oma raha oli ta kulutanud tema lähikonnas olevatele arvukatele rüütlitele varustuse hankimiseks. Nende abil oli ta juba suutnud ühendada mitmeid Poola alasid, mis olid varem eraldiseisvad vürstiriigid olnud. Legendi kohaselt olevat ta oma finantsprobleemidele lahendust otsinud oma võlurilt. Võlur lubas aidata, aga ainult sellisel tingimusel, et muudab rüütlid tuvideks.Nood aga hakkavad päevad läbi kandma kivikesi Turule. Öösel muutuvad kivikesed kuldrahadeks. Aga tuvid saavad tagasi rüütliteks alles siis, kui vürst pöördub tagasi kuningakrooniga.

Henryk pidas oma rüütlitega nõu ja otsustastingimused vastu võtta. Ning vahvad rüütlid muudeti tuviparveks. Tuvidkandsid innukalt kive, nii et õhtuks oli seal juba päris kena kuhjake, mis muutus öö jooksul kullaks. Ja vürst ladus kulla kottidesse ja kirstudesse ning suundus oma õukonnaga Rooma. Tuvid jäid muidugi paigale ja ootama, millal Henryk pöördub Roomast tagasi.

Teada on, et vürst Rooma ei jõudnuki. Olevat reisinud Veneetsiani, kuhu jäi pikemaks ajaks pidama. Räägitakse, et mõnedki tuviks moondunud rüütlid olevat lennanud Veneetsiasse teda vaatama ja väidetavalt põlvnevat Veneetsia Püha Markuse väljaku tuvid just nendest.

Henryku kaasaegsed ei armastanud teda. Aga mõnedki vürstid, kes igatsesid Krakowi troonile, lasid lahti jutu, e tHenryk olevat Veneetsias raisanud raha lõbustuste ja luksuse peale. Kuid teised allikad viitavad arvukatele relvastatud kallaletungidele ja lahingutele, millekäigus võis Henryk oma rahast ilma jääda. See oli rahutu ja ohtlik aeg. Saksa aladel valitses Rudolf Habsburg, kes pani alguse Euroopa suurimale kuningate dünastiale. Šveitis sõdis Wihelm Tell, moodustus Hansa Liit.

1289. aasta paiku olevat Henryk Wawelisse tagasi pöördunud, aga ilma kroonita. Kuni surmani ei söandanud ta oma nägu näidata Krakowi turule, sestei suutnud silma vaadata oma endistele lähikondlastele. Suri ta juba järgmisel aastal, tõenäoliselt mürgitatuna. Tuvid aga ei saanudki oma inimlikkuväljanägemist tagasi. Juba 700 aastat lendavad nad turul ringi ja vaatavad hoolikalt möödakäijaid – otsivad oma vürsti, ootavad, et nõidus langeks.

Võimalik, et nende ohver polnud asjatu, sest pea 30 aastat hiljem, 1320.aastal, sai järjekordne Krakowi vürst Władysław Łokietek paavst Johannes XXII-lt krooni ja tõusis uueks Poola kuningaks. Tema poeg Casimir Suur taastas kuningriigi suuruse ja hiilguse. Krakow hakkas kiiresti arenemaja muutus peagi üheks Euroopa olulisemaks linnaks. Muuhulgas ka tänu ülikoolile, mille Casimir asutas 1346. aastal ja mida praegu nimetatakse Jagellooni ülikooliks. Just seal toimus tollase Euroopa monarhide kokkutulek, kuhu kuningas Casimir kutsus ka Saksa keisri Karl IV ja paljude teiste riikide valitsejad.

Kuid krakovlased pole unustanud õilsaid rüütleid ja hoolitsevad nende eest, kuni püsib Turg ning oodates, mil nõidus langeb. Võib-olla just tuvides peitub selle paiga nõiduslikkus?

WIELICZKA SOOLAKEVANDUSED. LEGEND PÜHA RAAMATU SÕRMUSEST.

Vaid pooletunnise autosõidu kaugusel Krakowi kesklinnast asub paik, mida nimetatakse Wieliczkaks. Tänapäeval on see sisuliselt Krakowi osa juba. Kuid kui 1239. aastal käis Poolas kuninganna Kinga, oli teekond Waweli kindlusest Wieliczkani pikk ja vaevarikas. 

Wieliczkas asuvad soolakaevandused (KopalniaSoli Wieliczka), mis on kantud ka UNESCO pärandite nimekirja kui kõige vanemad tegutsevad kaevandused maailmas (krt, ma kahtlen, et tegutseb, aganoh: las poolakas kelgib) -seal on soola kaevandatud katkematult alates XIII sajandist kuni tänaseni. Krakowi ja Kingaga, kaevandustega ja Wieliczkaga onseotud aga järgmine lugu.

Valitses Wawelis vürst Bolesław Wstydliwy (Häbelik) ja otsis ta omale naist kaugelt väljastpoolt kodumaa piire. Nagu kuningate ja vürstidega ikka juhtub, viis abieluni tegelikult poliitiline arvestus. Dünastia võimu oli ju vaja tugevdada. Vürst Boleslaw, kest põlvnes Piastide liinist (ostatni /viimane/przedstawiciel małopolskiej linii Piastów), otsustas võtta naiseks Ungari kuninga tütre Kinga, kes omakorda põlvnes Árpádide dünastiast. Tema vanemad olid Béla IV ja Maria Laskarina, Bütsantsi keisri tütar. 

Kaunis Ungari kuningatütar nõustus. Arukuselt olita oma ajast ees. Ja kaasavara, mille ta isalt palus, oli ebatavaline. Ei tahtnud ta ei kulda ega hõbedat ega ka mitte kalleid kangaid. Palus isalt seda, millele saaks rajada oma uue kodumaa heaolu. Neil aegadel olid soolalademed umbes samas hinnas kui tänapäeval naftaleiukohad. Seepärast andis Ungari kuningas oma tütrele kaevanduse, ühe neist, mis andis rikkuse Ungarile. 

Kuid kaevandus oli Poolast kaugel ja vastne kuninganna teadis, et tal oleks raske seda kasutada. Seistes ja vaadates kaevanduses töötavaid töölisi, soovis Kinga, et saaks kaevanduse võtta oma uuele kodumaale kaasa. Seepärast võttis ta ühel hetkel sõrmest kallihinnalise sõrmuse ja viskas selle kõige sügavamasse šahti, saates ise mõttes palved Püha Franciscuse Assisist ja Püha Karli poole. Peatselt pärast seda suundus Kinga poola ja ungari rüütlitest saatjaskonnaga Poolamaale.

Esimesed kuud Waweli lossis veetis Kinga tutvudes oma uutealamatega. Mida rohkem ta nendega aega veetis, seda sagedamini tuli talle meelde unistus aidata kaasa nende elujärje parandamisele. Ühel päeval palus ta kuningas Bolesławi minna valima kohta, kuhu võiks rajada soola-kaevandused. Hommikul lahkusid abikaasas koos suure saatjaskonnaga lossist ja öömajale jäid nad väiksesse metsakülla, millel nimeksWieliczka. Ja mingi veidra sisetunde ajel otsustas Kinga, et rohkem otsida pole vaja. Just siit peabki otsima. Hommikul alustasid külaelanikud ja vürstipaari teenrid tööd.

Poleteada, kas esimene soolatükk leiti samal päeval või kulus selleks päevi. Küll onaga teada, et Kinga oli isiklikult kohal: ta laskus isiklikult kaevandusse ja tõi sealt oma kätega välja soolakamakaid, et neid uhkelt näidata õukondlastele. Ja äkki välgatas hallikasvalgete soolakamakate vahel midagi kuldselt. Kinga kummardus ja võttis üles sõrmuse-selle sama, mille ta oli oli visanud šahti Ungaris. Nüüd oli ta veendunud: see on hea koht kaevanduste rajamiseks.

Kaevandused tõid Poolamaale palju tulu–aitasid elada inimestel paremini.Tänini on need kaevandused tõeline aare. Neid külastavad miljonid turistid. Kinga aga jätkas oma maa eesti hoolitsemist, muretses selle elanike pärast ja tegi veel palju head. Näib, et just tema kaasavara oli see, mis aitas Krakow iuuesti üles ehitada pärast tatarlaste rünnakuid. Tema raha aitas ka muretseda Krakowile Magdeburgi linnaõigused 1257. aastal. Pärast mehe surma, astus Kinga nunnaordusse ja asus elama tema jaoks ehitatud Klarissi (=Püha Klara) kloostrisse kohas nimega Vana Päike  Mõni aeg hiljem ta kanoniseeriti. Püha Kinga on üks Poola kaitsepühakutest.

WAWELI KATERDRAAL. KIRIKUKELLA SÜDAMEST.

Poola suurim ja ühtlasi maailma üks suurimaid kirikukell ripub kuningliku katedraali tornis Wawelis. Kaalub ta 11 tonni ja läbimõõtu on ligi2,5 meetrit. Aga kõrgus ligi 2 meetrit. Selle tellis „Poola ja Issanda auks“ 1520. aastal kuningas Sigmund I Vana ja nii ongi kirikukella nimi igavesti seotud kuninga nimega–nimelt tuntakse seda Sigsimundi kellana. Kuningas Sigmundi valitsemisajal oli Poola arvestatav sõjaline ja majanduslik jõud, oli seotud teiste Euroopa valitsejatega – Sigmundi naine oli kuninganna Bona itaaliast Sforza suguvõsast. Sigmundi kella peetakse üheks poola patriotismi sümboliks ja helistatakse sedavaid eranditult tähtsate sündmuste puhul ja samuti suurematel kirikupühadel. Seega töötab kella „süda“ harva, kuid aja jooksul on ta kasvanud legendiks.

Juhtus kord nii, et astus kellatorni sisse kord neiu. Ta isa oli üks neist kaheksast mehest, kes pidid kirikulellale hoogu andma. Kell helises parasjagu valjult, teavitades rahvale mingist tähtsast sündmusest. Tütar tõi isale olulise teate ja pidi nüüd ootama, kuni kellamehed lõpetavad oma raske töö. Neiu oliarmunud, kuid kahjuks oli see õnnetu armastus ja tüdruk ei suutnud mõelda millestki muust kui vaid oma armsamast. Neiu vajus sügavasse mõttesse, unistades, et kallim paluks ta kätt. Ja kui nüüd isa küsis, miks tütar kellatorni tuli (aga kell kumises veel), jutustas neiu isale pikemalt mõtlemata oma armsamast,k es teda ei märka. Ja jättis rääkimata selle, mille pärast ta tegelikult oli tulnud. Isa naeratas ja vastas: Kui su süda on õnnetu, vaata kella südant. Ta lööb meile kõigile, meie auks ja meie hüvanguks. Su süda peab olema niisama tugev – ehk siis täituvad su unistused.

Isa tahtis tütart vaid lohutuda ja toetada, kuid too võttis ta sõnu väga südamesse. Niipea kui kell lõpetas kiikumise, naaldus tüdruk põsega vastu kella„südant“, mis olid löökidest veel soojad, ja palus Jumalat, et kella „süda“ annaks jõudu tema südamele ja et kallim tuleks ta juurde. Möödus palju päevi, võib-olla isegi nädalaid või kuid. Mees, kelle oli tütarlap soli välja valinud, märkas teda teiste neidude seas. Pole teada, kuidas see täpselt juhtus, kuid nad abiellusid. Aga kuna neiu ei hoidnud oma lugu saladuses, hakkas üha rohkem noori neide käima oma unistusi välja ütlemas toetudes samal ajal vastu kirikukella sooja „südant“.

Tänapäeval saab iga katedraali uudistaja tõusta kellatorni. Ja kuigi see on päris ränk ettevõtmine, teevad seda iga päeva paljud turistid.Ja päris paljud neist just selleks, et puudutada kellatila. Tõsi, enamasti on ta külm ja liikumatu, kuid räägitakse, et aitab armunud ja neid, kes armastust otsivad. Ka on tekkinud komme, et seda peab puudutama vasaku käega–sellega, mis südamele lähemal. Nii et kedagi ei üllata vaatpilt meestest ja naistest, kes korraks otsekui tarduvad kella kõrval. Pea kõik puudutavad kellatila ja küllap enamus neist sõnastavad ka oma unistused. Võimalik, et mõned neist täituvad. Usk tugevatesse südametesse võib ju imesid teha.

JUUDI PULMAST

Kazimierz, mis oli kunag iomaette linn, on praeguseks muutunud Krakowi osaks. Ta nimi on tuletatud kuningas Kazimier III Suure nimest, kes rajas selle 1335. aastal kiirelt kasvava Krakowi naabrusesse. Just tänu Krakowi lähedusele muutusKazimierz paigaks, kuhu asusid elama ja rajasid oma ärid arvukad mujalt kuningriikidest pagendatud juudid.Ajapikku hakati kirikute ja katedraalide naabrusesse ehitama üha enam sünagooge. Juudi kogukond kasvas kiirest ja mõne aja pärast oli juba praeguste Laia, Joosepi ja Jaakobi tänavate piirkonnas sama hästi kui omaette juudilinn.

Tänapäeval ei pääse Kazimierzis mööda ajaloomälestistest, mis tunnistavad poolakate ja juutide koostööd. Juudi kultuuri jälgede otsinguil külastavad turistid sünagooge, eelkõige külastatakse Vana sünagoogi, Iisaki jaTemplisünagoogi. Paljusid turiste paelub Remah Sünagoog koos naabruses asuva kalmistuga. Just see koht on seotud legendiga juudi pulmast–legend,mis on juba sajandeid judaistidele hoiatuseks.

Kord peeti Juudilinnas, üsna Remah sünagoogi vastas uhket pulma. Noorpaar oli õnnelik kooselu alguse puhul, aga veelgi õnnelikumad olid vanemad. Sest selle abieluga lõid liidu kaks kõige rikkamat juudi perekondaja kumbki lootis saabuvat helget tulevikku. Pulm oli lõbus ja kärarikas. Pererahvas ja külalised olid laulu ja kostitamisega sedavõrd hoos, et ei pööranud tähelepanu hilisele tunnile. Pidu venis tublisti pikemaks, kui algselt oli kavandatud ja lõbustused jätkusid, kuigi kätte jõudis laupäev–sabat, aeg, mis on püha igale judaistile. Ei pööranud nad ka tähelepanu rabide meeldetuletustele ega hoiatustele, kes jälgisid ärevusega peo kulgu ja püüdsid asjatult takistada pühaduseteotust. 

Aeg läks ja saabus juba laupäeva öö. Päike oli juba ammu vajunud horisondi taha, aga pulmalised pidutsesid endiselt. Ootamatult tõusis tugev tuul, vappusid maa ja majad. Moosekandid lõpetasid oma pillimängu, tantsijad tardusid paigale, lauad piduroogadega paiskusid kummuli. Noorpaar, nende vanemad ja külalised vaatasid õudusega ringi. Tormasid rabi juurde, kuid oli juba hilja. Maavärin tabas kogu Juudilinna, kuid vaid ühes kohas lõhenes maapind: pulmaliste jalge all. Nad kõik vajusid sügavikku, maa alla. Too jätkas vappumist ja värisemist, kuni oli neelanud kõik pidutsejad, otsekui suurde ühishauda. Mitte ainuski juut, kes seda katastroofi pealt nägi, ei julgenud neile appi tõtata. Veel mitmeid päevi olid inimesed hirmul ja otsustasid lõpuks piirata endise peoplatsi, kuid nüüdseks haua, madala müüriga, et mitte keegi mitte kunagi ei söandaks miskit sarnast teha.

Tänaseks päevaks on paljugi muutunud. Müüriga ümbritsetud ala seisis kaua tühjana hoiatuseks neile, kes kavatsevad rikkuda Seadust. Sellest ajast saadikpole ükski juut Kazimierzis korraldanud pulmi reedesel päeval. Kuid kestänapäeval sinna satub, näeb, et tõepoolest on sünagoogi vastas madala raudpiirdega muruplats–karm meeldetuletus judaistidele.

SALVATOR. VAESEST VIIULDAJAST JA JUMALA ARMUST

Sadakond aastat tagasi oli Salvador Krakowi eeslinnaZwierzyniec’i osa. Praegu peetakse seda üheks Krakowi kauneimaks piirkonnaks. Kui planeerid Krakowiga tutvumist, ei tohi jätta sedavõluvat kohta vaatamata. Ja mitteainult Kościuszko hauakääpa (Костюшко курган) pärast, mis asu bseal lähedal, vaid Püha Salvatori (Päästja) kiriku pärast, millel on vanust pea 900 aastat.

Räägitakse, et selle olevat ehitanud poola aukandja PeeterVlast (Piotr Włast), legendaarne 77 kiriku ehitaja. Piiskopoli sellele pimedaks jäänud aukandjale ennustanud, et too saab jälle nägijaks, kui ehitab omal kulul 7 kirikut ja 3 kloostrit.Aukandja uhkus piitsutas teda takka ja selle tulemusel lasi ta ehitada 70 kirikut ja 30 kloostrit, kuid nägemist tagasi ei saanudki. Alles siis, kui mõistis oma pattu, lasi Peeter jälle ehitada 3 kloostrit ja 7 kirikut. Üksneist oli Püha Päästja kirik, mis ehitati umbes 1148. a.paiku. Jääb vaid lisada, et legendi kohaselt oleva kiriku rajaja tõepoolest nägemise tagasi saanud.

Kirikus on üsna kummaliselt kujutatud ristilöödu: Jeesus on uhkelt riietatud pikka rüüsse ja lukslike kingadega, aga tema jalge ees põlvitab viiuldaja. Üks kallihinnalistest jalatsitest on libisemas Jeesuse jalast otse viiuldaja pihku. Ilmselt on see maal üks esimesi Poolas valminud Jumaliku Halastuse kujutisi Legend, mis sellest pajatab, on järgmine:

Visla äärde asunud slaavlased rajasid üsna pea võimsa riigi, mis kasvas välja legendaarse Kraki valitsusest. Juba IX sajandil saabus nendele aladele kristlus, pühakute Kirillose ja Methoiduse. Esimesena 966. a. ristiusu vastu võtnud poola vürsti nimeks oli Mieszka (Мешко I). Mälestuseks ristimisest kingiti talle imeilus krutsifiks. Aga kuna ta alles õppis tundma ristiusu õpetust, ei meeldinud talle, et ristil rippuv Jeesus on praktiliselt alasti, otsekuimõni kerjus. Seepärast käskis ta Päästja katta hinnaliste rõivastega, ega unustanud ka kulla jakalliskividega kaunistatud kingi. 

Peatselt hakkas selle Ristilöödu juures käima palverändureid, kes uskusid tolle imettegevasse võimu. Kord tuli aga siia Jumalat paluma üks väga vaene viiuldaja. Ta kasvatas üksinda poega, aga kuna last ei saanud jätta järelvalveta, polnud viiuldajal võimalust endale elatist teenida. Nad olid väga vaesed, kuid elasid õnnelikena, kuni ühel päeval jäi laps haigeks. Aga isal polnud raha poja ravimiseks. Siis tuli ta risti alla, laskus põlvedele ja hakkas südantliigutavalt mängima, jutustades sellisel moel Jeesusele oma murest. 

Ja juhtus ime: Jeesuse jalast libises kallihinnaline king ja potsatas vaese viiuldaja ette. Viiuldaja tänas Issandat, võttis kinga ja läks turule, et vahetada see raha vastu. Kuid niipea kui ta oli kaupmeestele näidanud oma kaupa, kutsusid need kohale linnavahid, kes vahistasid viiuldaja varguse eest. Ei kaupmehed ega linnavahid ei uskunud viiuldaja juttu, et Jeesus Kristus ise oli talle selle kinga andnud, et too saaks päästa oma ainsa poja. Ei uskunud teda ka linnaisad ja nii mõisteti viiuldaja surma. Vaseke ei suutnud kedagi veenda. Hukkamine pidi toimuma hommikul. Nagu ikka, oli surmamõistetule lubatud viimane soov ja see soov üllatas kõiki. Meeleheitel viiuldaja palus, et tal lubataks veelkord mängida Jeesusele, kes ripub ristil. 

Varahommikul, arvuka hulga uudishimulike inimeste saatel, kummardas viiuldaja jälle ristilöödu ees ja mängist pisarsilmil talle oma muusikat. Ja kõik,kes ümberringi seisid, kuulsid, kui suur on isa meeleheide. Ja nüüd, kõigi silme ees, tegi Jeesus jälle nii, et kallihinnaline jalats libises moosekandi sülle. Päästja kuulis taas ja taas täitis ta soovi. Viiuldaja lasti loomulikult vabaks ja mõne aja pärast jäädvustas kunstnik selle ime Jumala armust sellesse maali, mis ripub kirikus. 

Kahjuks ei jäänud imettegev krutsifiks Krakowisse. Rahututel aegadel viidi see ühte Itaalia väikelinna. Kuid mälestus sellest sündmusest on säilinud loos, mida juba ammustest aegadest pajatavad Krakowi elanikud. Ja muidugi on säilinudka maal Jeesusest, kes annab vaesele viiuldajale oma kinga – seesama maal,mis asub Püha Päästja kirikus.

Võib-olla on selle legendi sündmused kuidagi seotud sellega, et just nimelt Krakowis, pisut enne II maailmasõda, sai õde Faustine ilmutuse Jumaliku armu kohta ja just nimelt Krakowisse ehitati Jumalaarmu pühakoda. Igal aastal külastavad seda sajad tuhanded inimesed kogu maailmast. Tulevad ja toovad oma palavad soovid Jumalale, sest usuvad, et võivad loota Päästja abile, kes ümbritseb kõik inimesed oma halastusega

WAWELI LOSS - WAWELI CHACKRAST, HINDUDE PÜHAST KIVIST

Chakra tähendab sanskriti keeles ringi või ratast. India mütoloogia kohaselt ja india esoteerikute arvates olevat jumal Šiva igiammu heitnud maale seitse kivi, mis koondasid kosmilist ja maist energiat. Hinduistid usuvad, et chakrad võivad taastada eluenergia ja kaitsevad kurja eest. Nad loovad ringi, mis kaitseb maailma. Üks chakra olevat nende arvates heidetud Waweli künkale ja asub kuningalossi all. Ülejäänud kukkusid Delhisse, Jeruusalemma, Mekkasse,Delfisse, Rooma ja Velehradi (Tšehhis üks pühapaik). Sel ́moel on Krakow üks hinduistide seitsmest maailma pühapaigast. Ja samamoodi, kui kristlased teevad palverännakuid Jeruusalemma, moslemid Mekkasse, teevad ka hinduistid oma palverännakuid oma pühapaikadesse, sealhulga Krakowisse.

Lugu sellest, mida Šiva püüdis chakrate abil maa peal kaitsta, läheks liiga pikaks. Seepärast ei hakka me rääkima seda aastatuhandete tagust lugu. Pöördume vaid I ja II maailmasõja vahelisse aega, kui Krakowit külastas grupp hinduiste, kes palusid luba kastuda kuningalossi läänetiivas olevaid keldreid. Nad kogunesid Püha Gereoni kabelisse (Mingi Kölnist pärit pühak) ja laskusid pikka meditatsiooni. Räägitakse, et olevat seal tookord nähtud ka salapärast valgust, mis lähtus krüptist. Ja sellest piisas, et XX sajandil sündis noorim Krakowi legendidest lossialuse chakra energeetilisest mõjust. Otse loomulikult pidavat need chakrad andma inimestele jaksu ja elujõudu.

Võib-olla kedagi on aidanud ka, aga halba pole seal küll kellegagi juhtunud. See koht, mille all pidavat asuma see chakra, on juba mõned aastad külastajatele suletud. Aga kuna Krakowis on iga korralik legend vähemalt sada aastat vana,siis ehk mõne aja pärast võib seal külastada mitte ainult draakonikoobast vaid käia ka osa saamast charka energiaväljast.