Zamość

ZAMOSCI fakte ja faktikesi

• Lõunasöögiks tellida "Zamosc local beer" (musta sildiga, "elus õlu") ja seapekk sibula ning leivaga. 
• Ca 70 000 elanikku
• Kesklinn UNESCO-s. 
• Linnas on sündinud Rosa Luxemburg, kuid 20. sajandil plaaniti talle anda hoopis teise isiku nimi - Himmlerstadt (!)
• Rosa Luxemburg (1871) tahtis juba koolilapsena maailma muuta. Õpingute ajal Zürichis pühendus täielikult poliitikale, sai peagi sotsiaaldemokraatide juhtivteoreetikuks. Võttis aktiivselt osa kahest revolutsioonist ja oli kompartei asutajaliige. Temas olid ühendatud kaks ekstreemset poolt - terav intellekt koos kunstnikutalendiga ning kirg ja depressioon. Masse mõjutava retoorikuna äratas tähelepanu, aga ka viha. Mõrvati tema ebamugavate vaadete tõttu 1919 Berliinis. 
• Linna rajajal Jan Zamoyskil ja arhitektil Bernardo Morandol kulus 25 aastat, et linnaplaan valmis disainida. Tulemuseks oli täisnurksete tänavate ja kolme korrapärase keskväljakuga linn, mis 1992 sai UNESCO vääriliseks. 
• Jan Zamoyski eesmärgiks oli luua täiuslik linn ja loss. Ja et loss jätaks varju Krakowi kuningalossi :). 
• Kutsutakse "renessansi pärliks" (arhitektuur 14.-17 saj. Itaaliast)
• Rajaja käest ka nimi: Jan Zamoyski - Zamosc.
• Rajaja õppis Paduas, linna ehitamine algas 1578 Veneetsia ehitusmeistri Bernaro Morando juhtimisel iaalia renessansi stiilis - siit ka nimi Põhja Padua.  
• Viimased 30 aastat on kuulus oma suviste teatrifestivalide poolest (Zamojskie Lato Teatralne)
• Linnas on 280 m pikkune maa-alune labürint, turuplatsi all, endised vangikongid.
• "Eralinn" - Jan Zamoyskist kuni Maciej Zamoyskini. 

• Poola vanim apteek - 1616. Tegutseb apteegina tänini.
• Zamoscil on oma tuvitõug - saadi aetusena Jan Zamoyski ajal, olid kuulsad oma kiiruse ja lennukõrguse poolest (kirjatuvid). 
• Noorte  linn - koolides on kokku ca 20 000 õppurit (humanistlik-ökonoomiline kõrgkool, juhtimise ja halduse kõrgkool; turismi- ja kultuuriõppeasutused on Poola parimad). 
• Linna kuulsaim kirjanik ja poeet - Marek Grechuta. 

Linna rajaja Jan Zamoyski

Vaevalt, et linna rajaja Jan Zamoyski omal ajal sellele mõtles, kuidas tema nimi neli sajandit hiljem kõigisse arhitektuuriõpikutesse jõuab ja Zamosc nii Euroopa kui kogu maailma suurepärasemate linnakomplekside nimekirjades figureerib. 

Kes siis oli Jan Zamoysky?

Pan Jan sündis 1542 Skokowkas, mitte kuigi kaugel tänasest Zamoscist. Pärast õpinguid kohalikus koolis õppis veel Strassburgis, Pariisis ja Paduas. Paduas õppides sai juba tuntuks kui eriti andekas noor teadlane ja ettevõtlik isik. 

Kodumaale naastes sai temast kõigepealt kuninga sekretär, siis 36 aasta vanuses kantsler ja veel neli aastat hiljem "krooni suurataman" (otsetõlge saksa keelest). Tänu sellele, et pan Janil olid üheaegselt need kaks tiitlit (ataman ja kantsler), oli ta riigi esimene mees pärast kuningat. 

Sama kiirelt kasvas ka atamani kukkur. Päranduseks oli pan Jan saanud 4 ja pool küla, oma elu lõpuks koosnes tema vara 816 külast ning 17000 km2 kruntidest. Oma osa andsid sellesse muidugi ka atamani neli abielu kõrgest soost daamidega. Pan Jan Zamoyski poliitiline ja majanduslik karjäär kuuluvad Poola ajaloo säravaimate hulka, samal ajal ei tohi aga ka unustada, et ataman ja kantsler oli ka suurejooneline, helde ning oma aja vaimuhiiglane, kes omas kontakte kogu Euroopa intellektuaalse eliidiga. 

38-aastaselt otsustas pan Jan rajada linna. Ta valis asukohaks  terrassi rahulikult voolavate jõgede Wierpa ja Kalinowica vahel, ala, mida on lihtne kaitsta ja mis samal ajal asub kaubateede ristmikul (Põhja-Euroopast Mustale merele) ning mitte kaugel perekonna valdustest.

Linna rajamise otsusest andis pan Jan teada 10. aprillil 1580, 12. juunil samal aastal andis kuningas Batory nõusoleva allkirja. Mõlemas dokumendis on kirjas ka uue linna elanikele antavad privileegid: vabastus 25 aastaks üüridest, maksudest, tollimaksudest kogu maal, tsunftide rajamise soodustamine; samuti sai linn laoõiguse, õiguse organiseerida nädal aega kestvaid laatasid ja kolm suurt aastalaata aastas. 

Pan Jan tahtis, et Zamoscist saaks moodne linn + tugev kindluss + oluline kultuuri-, usu- ja kaubanduskeskus. Just niisuguse üesande ta itaallasele, tõenäoliselt Paduast pärit Bernardo Morandole andiski. 

Morando tugines tolle aja Itaalia linnaplaneeringule ning unistas ideaalse renessansslinna loomisest. Sellesse mahtusid viisnurkne kindlustuskompleks, malelaua-tänavaplaan ning kolm linnaväljakut - keskel suur turg, sellest sümmeetriliselt kahel pool kaks väiksemat, soola- ja veeturg.  Linna oli kavandatud ca 250 maja, neist tähtsaimad - palee, linna kiriku, raekoja, akadeemia hoone ning mõned näidised kodanikemajadest projekteeris arhitekt samuti ise. Zamosc pidi olema mitte üksnes ilus, vaid ka mugav ja praktiline oma elanikele. Ideaal-linn.

Linna "peaks" sai palee, residents, mida ühendas vastasasuva bastioniga nr 7 peatänav ehk linna selgroog. Sellest kahele poole jäid kopsud - akadeemia ja katedraal. Linna südameks on turuplats ning käteks-jalgadeks kaitserajatised-bastionid.

Esimeseks ehitatavaks hooneks sai loomulikult residents. Sellele järgnesid arsenal ja kirik. Viimane oli projekteeritud nii, et planeeritavad 3000 linnaelanikku kõik korraga palvetama mahuksid - sel hetkel eeldati, et kõik on katoliiklased.  Kuid varsti saadi aru, et see ei olegi ainuvõimalik variant ning selleks, et linna arengut kiirendada, seda ka teistele rahvastele (eriti suures mahus kaubitsejatele) atraktiivseks teha, anti nõusolekud ka teiste pühakodade rajamiseks. Nii jõudsid linna 1585 armeenlased, 1588 juudid, 1589 kreeklased... Peagi olid olemas ka kreeka-ortodoksi kirik ning sünagoog. 

Linna ehitamine läks hoogsalt. 1591. aasta algusest (ehk 11 aastat peale linna asutamise paberite allkirjastamist) on teada, et maju oli valmis 217 ning vabu krunte veel vaid 26. 

1594 rajati Zamosci Akadeemia, atamani silmarõõm ja Poola kolmas kõrgkool pärast Krakowit ja Vilniust. Kooli kõrge tase meelitas siia peagi tudengeid kogu Euroopast ja Zamosci kuulsus teaduskeskusena levis kiirelt. 

Jan Zamoyski suri 5. juunil 1605. Tema töid ja tegemisi jätkas poeg Tomasz Zamoyski - "krooni suurkantsler" , kes lõpetas kindlustuse ehitamise: linna kaitsesid võimsad müürid koos 7 bastioniga, vallikraavide ja paisjärvedega. Linna pääses läbi kolme värava - Lembergi, Lublini ja Szczebrzeszyni värava. 

Zamoyskite perekond

Linna, mis on rajatud Zamoyskite perekonna poolt, mida on seesama perekond sajandeid valitsenud, juhib ka täna üks selle suguvõsa liikmetest, Marcin Zamoyski, viimase majoraathärra, Jan Zamoyski XVI poeg. 

Veel tosin aastat tagasi poleks keegi niisugust asjade käiku aimata osanud. Marcini isal oli mitte üksnes kogu varandus käest võetud, tal oli ka keelatud elada läheml kui 30 km oma endistele valdustele. 

Nüüd liigub Marcini peretaditsioonide suunas tagasi - ta taastab osaliselt perele kuulunud valdusi. Mrcini valiti esimest korda linnapeaks 1990; seejärel aastatel 2002-2006. Vahepeal on toimetanud Zamosci vojevoodkonna juhtorganites ning linna volikogus. 

Ajalugu (jätk rajamisloole)

16. ja 17. sajandil oli Zamość üks kõige mõjukamaid kindlusi Rzeczpospolitas.
Linna ümbritses võimas kindlustusvöönd. Linna kaitsevõimet suurendasid looduslikud tingimused, sest linn rajati Łabuńka jõe ja selle lisajõe Topornica kallastele ning teda ümbritses laialdane soine ala. Kindlusel on ebakorrapärase viisnurga kuju ning see koosneb 7 kurtiinist ja nende vahel olevast 7 bastionist.
Linna asutaja ja omanik Zamoyski pööras linna kaitsevõimele eriti suurt tähelepanu sellepärast, et linn asus alal, mida minevikus olid korduvalt rüüstanud mongolid. Linna asutavas dokumendis pööras ta tähelepanu vajadusele kindlustada linn vallikraavi ja linnamüüriga.

Tänapäeval on kindlustused üldiselt lammutatud, linnamüürist on säilinud üksnes fragmendid ja vallikraavist on säilinud linnapargis asuv tiik.

Linna kindlustused pandi proovile suhteliselt kiiresti. 1648 piiras linna Bogdan Hmelnitski oma kasakatega ja Uputuse ajal 1656 Rootsi. Kumbki ei suutnud linna vallutada. Kuid Põhjasõja ajal suutsid Rootsi ja Saksimaa väed Zamośći vallutada.

Esimese Poola jagamise tulemusena läks Zamość 1772 Austria impeeriumi Galiitsia provintsi koosseisu.
1809 määras Napoleon IZamośći Varssavi Hertsogiriiki.
Pärast Napoleoni langust määras Viini kongress 1815 Zamośći Kongressi-Poolasse, mida kontrollis Venemaa impeerium.

1821 ostis valitsus linna ära ja kaasajastas kindluse. Selle käigus ehitati palju hooneid ümber, mistõttu nad kaotasid oma esialgse väljanägemise ja kasutusotstarbe. Ümberehitatud kindlus mängis suurt osa Novembriülestõusus, kus ta oli üks viimaseid ülestõusnute käes olnud punkte. Kindlustused likvideeriti lõpuks 1866.

1918 puhkes linnas kommunistide ülestõus, mille Poola sõjavägi  maha surus.
1920 Nõukogude-Poola sõja ajal piiras linna Punaarmee, aga ei suutnud seda vallutada.

Amritha Guinnessi rekordite raamatus

Maailma suurim pilt, mis on kantud ka Guinnessi rekordite raamatusse, sündis septembris 1994 - ajal, mil Zamoscis peeti rahvusvahelist UNESCO sümpoosiumi teemal "Maailma kultuuripärand Kesk- ja Lääne-Euroopas".

Pildi loojteks olid teatri-iinimesed, eesotsas perekond Dudzinscy'ga, kelle hulka kuulub ka nii Poolas kui rahvusvaheliselt tuntud laulja ja laululooja Sambor Dudzinsky. 

Pildi suuruseks sai 17 830 ruutmeetrit, maalijaid (kunstnikud, näitlejad, muusikud) oli 10, kulutati 1300 kg emulsioonvärvi, 500 kg kuiva pigmenti ja 200 kg kriiti.

1997 välja antud Guinnessi rekordite raamatus on kirjas: "Suurim maali-häppening toimus 1994 Zamoscis Pawel Dudzinsky eestvedamisel. Pilt ise koosneb järgmistest elementidest: päike, ringid, roosid ja alasti inimfiguurid, mis tekkisid linnakeskuse asfaldile. Võluv abstraktsionism pealkirjaga "Amritha". 

Pilt on pärit siit. 

Poola suurim illustratsioonide kogu...

... asub Zamosci Kunstinäituste büroo galeriis - üle 3000 iluustratsiooni. Teiste hulgas on selliste kuulsuste tööd nagu Janusz Stanny, Olga Siemaszko, Krystyna Michałowska, Józef Wilkoń, Teresa Wilbik, Zbigniew Rychlicki, Elżbieta Gaudasinska, Tomasz Borowski, Zdzisław Witwicki, Elżbieta i Marian Murawscy, Antoni Boratyński, Wiesław Majchrzak, Waldemar Andrzejewski, Andrzej Strumiłło, Michał Bylina, Franciszek Maśluszczak. 

Galerii (BWA) orgniseerib igal aastal ülepoolalisi illustraatorite vabaõhu-kogunemisi, kus omakorda tekivad uued tööd ja saadakse üksteiselt inspiratsiooni ning korraldab ka rahvusvahelisi suhteid ja näitusi.

Legend rootsi lauast

See on ja ei ole ka legend - legendidel on ju tavliselt sajanditepikkune traditsioon ja nad on levinud suust suhu. Praegu jutuksolev legend on aga Zamosci muuseumi töötaja Henryk Szkutniku poolt välja mõeldud.

Niisiis - selle versiooni järgi leidis esimene nn "rootsi-laua-pidu" aset Zamocsi linnamüüride all. Rootsi lauas teatavasti süüakse ja juuakse püsti seistes.

Need olid ajad, mil linna piirasid rootsi väed - 1656. Henryk Sienkewicz on sellest kirjutanud oma romaanis "Rootsi uputus". 

Linnusemüüride tagant vaatas kurjalt rootsi kuningas Karl X Gustav, kelle selja taga seisid 18 000 sõdurit ja 40 suurtükki, linnusemüüride seest murelik Zamosci linnuse kaitsja ja linna rajaja pojapoeg Jan Zamoyski. 

Rootsi suurtükk avas suu ja tuvid linnaväljakul ehmusid. Tegelikult olid rootslased veendunud, et jõuga neil linna vallutamine ei õnnestu, nad olid plaaninud veidi kavaldada. Niisiis saatis rootsi kuningas sõna, et ta loobub linnast ja tahab vaid härra Zamoyskiga lahkumis-hommikusöögi süüa. 

"Vaenlane või mitte, kuid ikkagi kuningas," mõtles Zamoyski ja otsustas rootslast linnamüüride all võõrustada. Ta lasi valmistada hulgaliselt head-paremat ning linnusemüüride alla laud seada - kuid va kvalpea jättis meelega mängust välja toolid. Ja nii pidi kuningas, taldrik käes, koos maitsvate söökidega alla neelama ka kahetsuse, et ta linna ei saa ning sellest ajast peale kannab niisugune võõrustusviis nime "rootsi laud". Rootslased aga ei taha sellest loost midagi kuulda...

Virtuti Militari..

... on kunagise Poola kõrgeim sõjaväeline autasu.

Joanna Žubrowska (1772 - 1852) ei ole ei Zamoscis sündinud ega ole siin ka elanud, kuid naisest sai Zamosci kangelanna, keda on esimesena ajaloos autasustatud sõjaväelise autasu, Virtuti Militari ordeniga.

19. saj alguses oli kogu maailmas jutuks, kuidass on võimalik astuda Poola armee ridadesse. See armee pidi teenima Varssvi hertsogiriigi huve. Joanna ja tema abikaasa Maciej müüsidki kogu oma varanduse Wolhynien'is ja astusid Varssavi Hertsogiriigi armeesse. Joanna ei tahtnud näidata, et ta on naine, ning mängis oma abikaasa nooremat venda. Kuid ühel päevaal tuli tõde ikkagi päevavalgele ning naisel keelati edasi võidelda.

Napoleoni armeega läks naine sõtta Austria vastu. 19. mai ööl vastu 29ndat 1809, enne otsustavat rünnakut Zamoscile, õnnestus tal koos väikese grupi kaaslastega  siseneda Lvovi värava kaudu linna (mis oli tol ajal austerlaste käes). Joanna avas tee teistele truppidele. Vara hommikul oli linn juba vaba, Joanna ülendati seersandiks. Hertsog Jozef Poniatowski autasustas Joannat Virtuti Militari ordeniga. Ta oli esimene naine, kes niisuguse autasu pälvis.

Kes tahab selle looga lähemalt tutvuda, peab lugema Waclaw  Gasiorowski romaani "Huragan" (1902). 

Vaim nimega Katharina

Katharina on üks Zamosci vaimudest. Ta jookseb maikuus läbi vanalinna tänavate, kannab valget kleiti ja tal on verine triip ümber kaela. 

Katharina oli Zamosci linna foogti naine. Mais 1664 süüdistati teda nõidumises ja löödi tal raekoja trepil pea maha. Enne teda olid timuka käe läbi otsa leidnud veel viis naist, keda samuti nõidadena süüdistati. Neile oli ette nähtud tuleriit, kuid tänu Jan Zamoysky III "heale ja kaastundlikule südamele" muudeti tuleriit pea mahalöömiseks. 

Enne surma öelnud foogti naine Jan Zamoyskile: "Kuna õiglust paleest ei tulnud, hakkab palees elm kohus. Ja kohus lahkub paleest alles siis, kui ta saab endale oma koja. Veel enne aasta möödumist viin ma siinse loo Jumala kohtu ette. Härra Zamoyski ei saa järeltulejat ja taevas linna kohal on pilves."

Suurel Reedel aprillis 1665 haigestus Jan Zamoyski ootamatult, ning agooniast välja tulemta suri 1. ülestõusmispühal. Ilma, et temast oleks maha jäänud järeltulija. Paleest sai aga pärast Poola iseseisvuse taaskehtestamist kohtumaja.

Loo on kirja pannud Karolin Zdeb kirjandusvõistluse ZamoscOnline raames ning igal aastal etendab üks amatööride teatrigrupp seda lugu. 

Zamosci kuuekrossised

Zamosci kindluse komandant Maurycy Hauke andnud kord (23.11.1813 - ca 200 aastat tagasi -) ümberpiiratud kindluses, kus nappis juba ka rahast,  järgmise käsu: 

"Magistraadi kassast võeti 1330 Austria vaskraha ja kapten Machniki sai korralduse vermida neist 6-krossi-mündid; uute müntide väärtus kogusummas on 266 poola zlotti. Raha kasutatakse koheselt kuue päeva jooksul garnisoni, riigiteenistujate ja vene sõjavangide eest maksmiseks."

Nii organiseeris kindluse komandant endale rahapaja. 

Münte tehakse ka tänapäeval, neid emiteerib Zamosci muuseum mälestusmüntidena. Tänase mündi ühel küljel on linna rajaja Hetman Jan Zamoyski mälestusmärk, teisel Zamosci linna vapp (apostel Püha Toomas) ja linnaplaan. 

Vanim orkester

Tänaseks rajaja Karol Namyslowski nime kandev sümfooniaorkester loodi novembris 1881. Algselt oli tegemist külakapelliga, tänaseks on tegemist ühe Poola tuntuima muusikakollektiiviga. Orkester orgniseerib ka itaalia kultuuri festivali nimega "arte, kultura, musica e...". 

Orkestri kodukas: www.namyslowiacy.p

Varakamber

Nii Zamosci kirik kui Püha Katariina kirik pole mänginud mitte üksi sakraalelus olulist rolli, 1939 on nad olnud ka salavarakambrid. Vanade müüride põrandate alla peideti II Maailmasõja puhkedes rahvuslikke aardeid nagu näiteks vojevoodkonna kuld, Gutenbergi piibel aastast 1453, Jan Matejko maal "Hold Pruski" (388 x 875), kokku keertuna tsinkvutlarisse).

 Pilt on pärit siit.

Vaated, vaated...

• Zamosci katedraali kellatorni rõdu - vanalinna panoraam: raekoda,  kindlusemüürid, hobusel linna rajaja Jan Zamoyski ausammas (autoriks krakovlane Marian Konieczny, on teinud ka Varssavi Nike), tgaplaanil Zamoyski palee koos linnapargi haljasaladega. Üksiti maksab piiluda ka kolme vana kella - vanim kannab nime Jan, (1662), Järgmine "Tomasz" (1721), kolmas "Wawrzyniec" (1715)
• Raekoja torn - 52 m, ei ole mitte alati lahti, siit näeb ka linnast lõuna poole jääva Rozlocze künkaaheliku põlde. (Aastast 2011 on Rozlocze Rahvuspark UNESCO biosfäärireservaat). 

Igal keskpäeval maist septembrini tõuseb raekoja torni trompetimängija. Nii on see olnud juba linna rajaja Jan Zamoyski aegadest. Kuid loo juures on üks veider nüanss - trompetist puhub oma pilli vaid kolmes suunas. Väidetavalt olla juba Zamoyski aegadest Krakowi suunas puhumine keelatud - sest tolle linna elanikud olla ülbed.

Ajaloolaste versioon on igavam, väites, et pasundatakse kolme linnavärava suunas.

Die erste Belagerung

Im Herbst 1648 haben die Stadtbefestigungsanlagen die erste Prüfung bestanden. Vor die Mauern kamen die Kosaken- und Tatarentruppen befehligt von Bohdan Chmielnicki. Einer Menge von Flüchtlingen, die sich in der Festung versteckten, fehlender Proviant und fehlende Hoffnung auf schnellen Entsatz und die sich verbreitende Epidemie hatten zur Folge, dass sich die Verteidiger für die Auszahlung des Lösegeldes entschieden. Nach zweiwöchiger Belagerung und der Einkassierung von 20000 Zl, sind die Kosaken und Tataren von den Mauern weggerückt.

In der Zeit „der schwedischen Sintflut“, an der Wende von Februar und März 1956, belagerten Zamość die von dem König Karol Gustaw selbst befehligten Truppen. Dieses Mal war die Festung ausgezeichnet vorbereitet und der schwedische Beschuss verursachte keine ernsteren Schäden. Deshalb haben die Schweden nach einigen Proben der Einnahme der Festung, die Belagerung aufgegeben. Zamość war eine der drei Festungen, neben Danzig und Jasna Gora, die gegen die schwedischen Truppen Widerstand geleistet haben. Mit einem Misserfolg hat auch die ein Jahr später unternommene Probe der Eroberung von Zamość durch die vereinten schwedischen und transsilvanischen Kräfte geendet. In den beiden Fällen wurde die Verteidigung vom Enkel des Stadtgründers, dem 3. Majoratsherrn Jan Sobiepan Zamoyski befehligt. Man sollte auch hinzusagen, dass seine Frau Maria de la Grande d’Arquien war. Nach dem Tode von Sobiepan hat sie Jan Sobieski geheiratet und ist in der Geschichte von Polen vor allem als Königin Marysieńka bekannt. Das Ende des 17. Jahrhunderts ist die Zeit des rücksichtslosen Kampfes mit den Hexen. Ein Beispiel dafür ist das Urteil des Gerichts von Zamość aus dem Jahre 1664, das sechs Bürgerliche zum Scheiterhaufen verurteilt hat, die der Zauberei beschuldigt wurden. Letztendlich wurde das Urteil geändert und sie wurden durch das Schwert enthauptet. Von der in der Stadt herrschenden Demokratie zeugt die Tatsache, dass unter ihnen Katarzyna Bilelenkiewiczowa war, der man die Strafe nicht erlassen hat, obwohl sie Frau des damaligen Vogtes war.

Die Stadt entging nicht Unglücken. 1627 brannte der Palast, 1658 – die Stiftskirche, das Arsenal und die Akademie, und 1672 – zweihundert Häuser im südwestlichen Teil der Stadt. Es tobten auch Seuchen. Selbst im Jahre 1711 starben deswegen 500 Personen.

In der zweiten Hälfte des 17. Jahrhunderts hat man den Bau der Franziskanerkirche beendet, es entstanden die Kirchen und Klöster der Bonifraten, Klarissen und Reformanten. Sie wurden vom Architekten, dem Kommandanten der Festung von Zamość Jan Michał Link entworfen. Er hat auch eine Modernisierung der Befestigungsanlage durchgeführt. Im 18. Jahrhundert hat man den Palast der Majoratsherren, die Akademie und das Rathaus umgebaut, das die heutige Gestalt mit der charakteristischen breiten Treppe bekommen hat. 

In der Zeit der Teilungen

Nach der ersten Teilung im Jahre 1772, ist Zamość Österreich zugefallen und wurde in das Königreich von Galizien und Lodomeria eingegliedert. Bald haben die österreichischen Behörden alle Klöster in der Stadt und die seit längerer Zeit herunterkommende Akademie von Zamość aufgelöst, an ihrer Stelle haben sie das Königliche Lyzeum geschaffen.

1809 haben die Truppen des Warschauer Fürstentums Zamośc erobert und es in das Fürstentum eingegliedert. Für kurze Zeit, denn nach der Niederlage von Napoleon bei Borodino, haben die den französischen und polnischen Truppen folgenden russischen Truppen die Festung umzingelt. Die Belagerung dauerte 8 Monate. Die Situation in der Stadt war verheerend. Man hat sogar Ratten und Hunde aufgegessen. Um der Besatzung den Sold auszuzahlen, hat man aus den kirchlichen Gefäßen Münzen geprägt: 6 Groschen aus Bronze und silberne 2 Zloty. In dieser Situation hat der die Verteidigung befehligende General Maurycy Hauke die Festung übergeben.

Infolge der Bestimmungen des Wiener Kongresses hat sich Zamość in den Grenzen des von Russland abhängigen Kongresskönigtums befunden.

Obwohl die Zamoyskis formell weiter Stadtbesitzer waren, hatten sie doch immer weniger Einfluss auf ihr Schicksal. Letztendlich haben sie im Jahre 1821 die Stadt an die Regierung des Polnischen Königreiches verkauft. In den 20er und 30er Jahren des 19. Jahrhunderts hat man in großem Ausmaß Arbeiten bei der Modernisierung der Festung durchgeführt. Es entstanden u.a. die Rotunde, Bollwerke, Kojen und neue Tore.

Man hat entschieden die Verteidigung des Vorfeldes gestärkt. Bebauung aller Art im Umkreis von 1200 km von den Mauern wurde abgerissen. Zivilfunktionen der Stadt übernahm die 2km entfernte Neue Siedlung (poln. Nowa Osada), und die Festung wurde in eine große Kaserne und in ein Gefängnis umgewandelt. Deswegen hat man viele Gebäude u.a. den Palast, die Akademie und Klöster umgebaut und in Kaserne, Militärlager und Gefängnisse umgewandelt.

Während des Novemberaufstandes wurde die Festung von den Aufständischen  besetzt. Die Besatzung, die vor allem aus Polen bestand, hatte keine besondere Lust auf den Kampf mit den belagernden Landsleuten. Zamośc war für die Aufständischen eine Abstecherbasis für die Gebiete des südöstlichen Polens, und auch der Sitz der Verwaltungsbehörden der Wojewodschaft Lublin. Nach der Niederlage des Aufstandes am 21. November 1831 hat Zamość als letzter Widerstandspunkt im Lande kapituliert.

Der schnelle Fortschritt in der Kriegstechnik, u.a. die Einführung der mit einem Gewinde versehenen Geschützen mit großer Reichweite und Treffsicherheit, für die die Festung von Zamośc die ein nicht so großes Gebiet einnahm, mit geschlossener Bebauung ein ausgezeichnetes Ziel darstellen würde, haben über seine Auflösung entschieden. Sie wurde 1866 vollzogen, indem man die meisten die Stadt umgebenden Mauern in die Luft gesprengt hat und sie in die Wassergräben heruntergestoßen hat. Manche Fortifikationsgebäude u.a. Bollwerke, Rotunde und Tore haben neue Funktionen bekommen und haben die Auflösung der Festung in unversehrtem Zustand überstanden. So hat die Geschichte der Festung Zamość geendet, die in ihrer fast dreihundertjähriger Geschichte nie von fremden Truppen im Sturm erobert wurde.

Die Konsequenz des Verlassens  der Stadt durch die Truppen war die Rückkehr des Zivillebens und ihre schnelle Entwicklung. Ende des Jahrhunderts zählte Zamość 11 Tsd. Einwohner.

Der 1. Weltkrieg hat keine ernsten Zerstörungen verursacht. Zwei Jahre nach der Wiedererlangung der Unabhängigkeit, während des polnisch-russischen Krieges im Jahre 1920, wurde Zamość von den Truppen von Siemon Budionny umzingelt. Zahlreiche Proben der Eroberung der Stadt erwiesen sich als erfolglos, und am 30. August haben die zum Entsatz gekommenen Truppen des Generals Józef Haller die Soldaten der umlagernden Roten Armee herbeigeeilt. 

Im freien Polen

Die Zwischenkriegszeit war für die Stadt die Zeit der wirtschaftlichen und kulturellen Entwicklung. In den Jahren 1934 bis 1937 hat man in der Altstadt Sanierungsarbeiten in großem Ausmaß durchgeführt. Man hat die auf dem Großmarkt wachsenden Bäume beseitigt, man hat dem Rathaus sein früheres Aussehen wiederhergestellt. Die Straßenfronten der Bürgerhäuser wurden bemalt und Arbeiten bei der Rekonstruierung der Fortifikationen begonnen. Und im Jahre 1936 wurde das altstädtische Ensemble zusammen mit den Fortifikationen in das Denkmalregister eingetragen.

In den ersten Tagen des 2. Weltkrieges wurde Zamośc von den Deutschen besetzt, und dann vom 27. September bis zum 5. Oktober – von der Roten Armee. Seit dem 8. Oktober begann die faschistische Okkupation. In der Rotunde hat man ein Vernichtungslager eingerichtet. In der Stadt entstand Ghetto und Lager für russische Kriegsgefangene und für die im Rahmen der Ansiedlungsaktion ausgesiedelten Personen. In deren Rahmen planten die Deutschen die polnische Bevölkerung aus dem Gebiet Zamojszczyzna zu vertreiben, und an ihrer Stelle die deutsche Bevölkerung anzusiedeln. Zamość sollte das Zentrum des Umsiedlungslagers sein und es sollte Himmlerstadt heißen. In der Besatzungszeit hörte die Gemeinschaft der Juden aus Zamość auf zu bestehen, die ca. 11 Tausend Personen zählte. Die meisten fuhren mit russischen Truppen nach Osten, und die übrigen 4 bis 5 Tsd. – wurden von den  Faschisten ermordet. Am 25. Juli 1944 wurde Zamość ohne einen Schuss von den russischen Truppen besetzt.

In der Nachkriegszeit hat sich die Stadt wesentlich vergrößert. Besonders vorteilhaft waren für sie die späten 70er Jahre. 1974 hat der Sejm das Gesetz über die Renovierung der Altstadt verabschiedet. Zamość wurde für einige Jahre zu einem großen Bauplatz. Vernachlässigte Bürgerhäuser wurden einer Grundsanierung unterzogen. Man hat die Stadttore, die Bastion Nr. 7 und die anliegende Kurtine rekonstruiert.

In den Jahren 1975-1998 war Zamość Hauptstadt der Wojewodschaft.
Am 14. Dezember 1992 wurde die Altstadt von Zamość in die Liste des Weltkulturerbes eingetragen. Das Ereignis war ein Beweis für die internationale Anerkennung außergewöhnlicher stadtplanerischen und architektonischen Vorzüge von Zamośc.Sieben Jahre später, am 12. Juni 1999 hat Papst Johann Paul II. Zamość besucht. Er betete in der Kathedrale, fuhr mit Papamobile durch die Stadt und während der Wortliturgie, an der ca. 230 Tsd. Gläubige teilnahmen, hat er u.a. gesagt Hier sprechen uns mit besonderer Kraft das Bläuliche des Himmels, das Grün der Wälder und Felder, das Silber der Seen und Flüsse an. Hier erklingt der Vogelgesang besonders bekannt, polnisch.

Seit 2005 wurde eine weitere große Renovierung geführt, von der die Denkmäler und Fortifikationen der Altstadt umfasst wurden. So großer Umfang der Arbeiten war möglich dank der Förderung aus dem staatlichen Budget, der Europaischen Union und dank dem Finanzmechanismus des Europäischen Wirtschaftsgebietes.