Czestochowa

Częstochowa  (elanikke 260 000) on Poola vaimne keskus ja pühakoda. Oma kuulsuse võlgneb ta imettegevale Musta Madonna ikoonile, mida hoitakse Jasna Góra ehk Valguse Mäe kloostris, mis omakorda on läbi sajandite tõmmanud ligi palverändureid lisaks Poolale üle kogu maailma.

Tänapäeval on Częstochowa maailmas tähtsuselt/suuruselt viies palverändurite meelispaik, eespool on Varanasi (India, hinduism), Meka (Saudi-Araabia läänepiirkond, moslem), Lourdes (Prantsusmaa, katoliiklus), Rooma (Vatikan, katoliiklus). 

Palverändurid ja turistid käivad Częstochowas peamiselt Neitsi Maarjaga seotud kirikupühadel, kõige suurem püha on 15. august, Neitsi Maarja TaevaminemisePüha  (Maarja surmapäev, eesti rahvakalendri järgi Rukkimaarjapäev, 8.september Maarja sündimise päev, rahvakalendris Ussimaarjapäev).

Neitsi Maarja elas pärast Kristuse ristilöömist apostel Johannese juures ja külastas taas mitmeid poja eluga seotud paiku. Lõpuks pöördus ta palves Jumala poole sooviga elust lahkuda. Teda külastas ingel, kes lubas, et Maarja saab kolme päeva pärast Paradiisi, kus ta poeg teda ootab. Ingel kinkis talle palmioksa ja Maarja andis selle omakorda pühale Johannesele sooviga, et seda kantaks matustel tema ees. Maarja palus inglit, et tema suremise juures viibiksid kõik apostlid, ja see soov täideti. Maarja surmaööl ilmus Jeesus koos teda saatvate inglitega. Maarja hing lahkus kehast poja käte vahele, kes kandis ta Taevasse.

Częstochowa linn tõmbab oma auraga igaüht, sõltuvalt, kas uudishimust või pühadusest ja jumalakartlikkusest.

Ajalugu

Esimene kirjalik allikas, kus linna märgitakse, on aastast 1220. Częstochowa tõeline areng algas tegelikult Ungarist tulnud Pauliitide Ordu saabumisega 1382a. Mungad asutasid mäetipule kloostri, mis sai nimeks Valguse Mäe klooster. Klooster kogus kuulsust tänu Neitsi Maarjat kujutavale pühapildile, mida nimetati Mustaks Madonnaks. Esmakordselt toodi see kloostris rahva ette 1384a ja see hakkas meelitama kloostrisse palverändureid üle kogu Euroopa. Ikoonil öeldakse aga olevat imettegev võim.

Klooster kasvas tänu jõukusele ja tähtsusele üsna pea korralikuks kindluseks, mida

ümbritsesid tugevad müürid ja massiivsed bastionid. See oli Poolas põhimõtteliselt ainuke koht, mis suutis vastu seista rootslaste vallutustele 1655-56a ja see “ime” omistati muidugi taas Mustale Madonnale, kuigi tegelikult viidi ikoon enne lahinguid kloostrist ära Sileesiasse, aga kuidagi suutis ta ikkagi kloostri päästa.

Częstochowa linn kasvas kui palverändurite keskus. 19.sajandi II poolel ehitati Warssavi-Viini raudtee, mis omakorda soodustas tööstuse ja kaubanduse arengut. II ms alguseks oli Częstochowas 140 000 elanikku.

Peale sõda püüdsid kommunistid varjutada linna pühadust ja kloostri tähtsust ja alustasid Częstochowas tööstuse intensiivistamist. Częstochowasse rajati mitmeid metalli- ja terasetehaseid, mille korstnad täitsid linna ümbritsevad metsad suitsuga. Sellest hoolimata kõrgub klooster uhkelt Valguse mäel ja näitab palveränduritele teed nende teekonna lõppu. Valguse Mäe klooster

Katoliikluse sümbol Poolas, Valguse Mäe klooster näeb pigem välja kui kindlus. See asub mäe tipul, linna keskusest läänes ja on juba kaugelt selgesti äratuntav selle graatsilise ja sihvaka torni järgi. Kloostri peasissepääs on lõunaküljelt ja selleks, et sisse pääseda tuleb läbida neli järjestikust väravat. Ka läänepoolel on üks värav. Kloostri väravad on külalistele avatud 6.30-20.30 iga päev.

Müüride taga peituvad mitmed hooned sh kabel, kirik ja klooster. Imettegeva pildi kabel on kloostrikompleksi vanim hoone ja just selles hoitakse ka Musta Madonna ikooni. Ikoon on kõrges altaris ja on öösiti kaetud hõbedase kattega (20.30-06.00), samuti on ikoon kaetud keskpäevast 13.30ni ning laupäeviti-pühapäeviti ja riiklikel pühadel 13.00-14.00. Võib olla pisut raske ikoonile ligi pääseda, sest kabel on pidevalt palverändureid ja turiste täis.

Mahukas basiilika on kabelist lõunas ja ehitati algselt gooti stiilis, ühe-löövilisena. Selle

praegune välimus pärineb 17.sajandist ning selle sisustus ja kaunistused on külluslikus barokk- stiilis.

Kabelist vasakul, vastasküljel, on klooster. Selles on võimalik külastada 17.sajandist pärinevat Rüütlite Halli esimesel korrusel. Hallis on seeria üheksast maalist, mis peegeldavad kloostri ajaloo tähtsamaid verstaposte, sh ka hussiitide rünnakut 1430a ja lahingut rootslastega aastal 1655. Musta Madonna täpne koopia, küll ilma rüüta, on halli nurgas ja seal saab seda ka lähemalt silmitseda.

Kloostris on kolm muuseumi, pääs nendesse on tasuta, annetuse võib jätta karbikestesse, mis on iga muuseumi sissepääsu juures. Kõik muuseumid on avatud iga päev aprillist septembrini 9-17 (muul ajal kuni 16.00). 

Kompleksi lääneosas on kloostri 600. aastapäevale pühendatud muuseum, kus on välja pandud jumalateenistustel kasutatavad nõud ja rõivad, vanad muusikariistad, maalid kloostri eluolust ja portreed selle asutajatest ja vanematest, lisaks veel mitmed kloostrile tehtud annetused, nende hulgas ka Lech Walęsa annetatud tema Nobeli preemia aastast 1983. 

Samas kõrval on arsenal, kus on vanad relvad ja üks Musta Madonna rüü. Varakamber on üleval käärkambris ja seal saab näha palverändurite kingitusi kloostrile. Nende eksponaatide hulgas on reliikviaid, monstrantse, kodualtareid, Matejko maale ja veel üks Musta Madonna rüü. 

Kloostri külaskäigu krooniks on käik üles kloostritorni (avatud iga päev aprillist septembrini 8-16). Torni on mitmeid kord lõhutud ja siis jälle taastatud, praegune on ehitatud 1906. Torn on umbes 106m kõrgusel, see on kõrgeim ajalooline kirikutorn Poolas. Tähele tasuks panna tornitipus olevat linnukuju (kukk? vares? – ingl crow) leivapätsiga. Tornis on 36 kella, mis mängivad Neitsi Maarja meloodiat iga 15 min tagant (või 15min enne täistundi?)

Teised vaatamisväärsused linnas

Kui Częstochowasse sissesõidul veel millekski muuks aega jääb, siis soovitatakse külastada Püha Barbara kloostrit, mis asub kloostrikompleksist umbes 1 km lõunas. Ehitatud on kirik 17.sajandil, kohta kus hussiidid lõikasid imettegevat ikooni ja selle siis minema viskasid. Kaks munka, kes ikooni sealt leidsid, tahtsid selle mudast puhastada ja selsamal hetkel purskas sellelt kohalt maapinnast allikas. Allikas on tänapäevani alles, see asub kiriku taga kabelis ja sellel öeldakse olevat tervistav toime. Kabeli võlvil on maal, mis seda lugu kujutab.

Częstochowa muuseum asub hilis-neo-klassitsistlikus stiilis raekoja hoones, mis ehitatud aastal 1828. Muuseumis võib näha mitmeid ajutisi näitusi ja kollektsiooni Poola kaasaegsest kunstist, samuti etnograafilist kollektsiooni Częstochowa ajaloost.

Częstochowa Must Madonna

Must Madonna on maal-ikoon pärnapuust puidutahvlil mõõtmetega 122 x 82 cm. See kujutab Neitsi Maarjat koos lapsega, Jeesus Kristusega. Pühapilt näeb välja nagu Bütsantsi ikoon, kuigi tegelikult ei teata, kus ja millal see valmistati. Selle valmistamisajaks arvatakse olevat vahemik 6.-14.sajandini ja kohaks pakutakse erinevate teooriate järgi Bütsantsi, Ruteeniat, Itaaliat, aga ka Ungarit. Teada on aga, et 1382a toodi ikoon Ruteeniast ja anti see mõni aasta hiljem Pauliitide Ordule.

1430a sai ikoon kahjustada, selle röövisid hussiidid, kes lõikasid Madonna näole suure kriimu ja murdsid puutahvli pooleks. Pilt taastati hiljem Krakowis, aga arm Madonna näole jäeti alles, kui märk pühaduseteotusest.

1717 krooniti Must Madonna Poola kuningannaks. Kroonimistseremoonial osales ligi 200 000 usklikku. See ikoon on esimene pühapilt, mis väljaspool Itaaliat on kunagi kroonitud. Kuna tegu on ikkagi kroonitud ja rikkalikult kaunistatud rüüga ehitud Madonnaga, on Madonnal ka oma “riidekapp”, kus hoitakse tema “garderoobi” – erinevaid kaunistatud kangaid ja kroone, mida vahetatakse ja kasutatakse erilistel puhkudel.

Augustow

Elanikke ca 30 000

Augustów (leedu Augustavas) on linn Kirde-Poolas Podlaasia vojevoodkonnas. Ta asub Via Baltical ning on oluline teede ristumispunkt: põhjas viib tee Suwałki, kirdes Leedu piirini, läänes Ełki ning Olsztynini, edelas Varssavini ja lõunas Białystokini.

Praegune haldusjaotus Poolas on alates 1. jaanuarist 1999.

Poola jaguneb 16 vojevoodkonnaks (województwo). Need jagunevad omakorda

maakondadeks (powiat), mis jagunevad veel valdadeks (gmina).

Praegused vojevoodkonnad põhinevad laias laastus Poola ajaloolistel piirkondadel; eelmine haldusjaotus oli orienteeritud suurematele keskustele, mille järgi vojevoodkonnad ka nimetati.

Uute vojevoodkondade pindalad ulatuvad alla 10 000 ruutkilomeetrist (Opole vojevoodkond) üle 35 000 ruutkilomeetrini (Masoovia vojevoodkond) ja rahvaarvud 1 miljonist (Lubuszivojevoodkond) üle 5 miljonini (Masoovia vojevoodkond).

Podlaasia vojevoodkond jaguneb kolmeks maakonnaõigusega linnaks, need on Białystok,Łomża, Suwałki.

Augustów sai linnaõigused Zygmunt II Augusti (Sigismund Augusti) käest 1557 aastal.

Sellest ka linna nimi, kuninga auks. Linn arenes üsna aeglaselt ja traditsiooniliselt nagu ikka ümber suure turuplatsi.

1970nendatel sai linnast turismimagnet ja siis liideti Augustówit ümbritsenud asulad üheks omavalitsusüksuseks (1973). Linna asub Netta jõe ja Augustówi kanali kallastel, need on oluliselt mõjutanud linna ajalugu. 1970nendatel tunnustati Augustówit ametlikult kui tervise- ja puhkekuurorti.

Kuni 1569. aastani kuulus Augustów Leedu Suurvürstiriigi koosseisu. Siis sõlmiti Lublini

unioon, millega tekkis Poola-Leedu ühine riik, mis eksisteeris aastatel 1569–1795. 1656

tungisid Augustówisse tatarlased ja 17. sajandi teisel poolel laastas linna katk.

1795. aastal toimus Poola riigi kolmas jagamine, sisuliselt jaotati Poola-Leedu riigi

territoorium ära Preisimaa (Napoleon), Venemaa ja Austria vahel. Augustów hakkas seega

kuuluma Preisimaale.

Venemaa sai kõik maad Neemeni ja Bugi jõest (langeb üldjoontes kokku hilisema Curzoni

liiniga) ida pool (120 000 km²), Preisi sai Varssavi linna ning Neemeni lääne ja Pilicast

põhja poole jäävad maad (Masoovia vojevoodkonna põhjaosa koos Warssavi linnaga ning

Białystoki vojevoodkonna; kokku eri andmetel 55 000 km² või 48 000 km²) ning Kuramaa

hertsogiriigi ja Piltene piirkonna. Austria sai Põhja-Galiitsia (Krakówi ja Sandomierzi linna

ning Lublini ja Radomi vojevoodkonna; kokku 47 000 km²).

1807. aastal moodustas Napoleon Warssavi hertsogiriigi, nö iseseisva riigi, mille koosseisu hakkas kuuluma ka Augustów, see hertsogiriik ei püsinud muidugi kuigi kaua (1807-1813).

Viini kongressil 1815 toimus järjekordne Poola jagamine: Varssavi Hertsogiriigist moodustati Venemaaga reaalunioonis olev Poola Kuningriik (nn. Kongressi-Poola), Preisimaa sai Suur- Poola (Poseni suurhertsogkond), Krakówist ja selle ümbruskonnast moodustati Krakówi Vabariik (Rzeczpospolita Krakowska), mis 1846 liideti Austriaga. Augustów hakkas kuuluma nn Kongressi-Poolasse ehk Venemaale. 1842. aastal sai Augustówist maakonnakeskus.

19. sajandi lõpuks (1875) oli linnas ainult 9400 elanikku, kes peamiselt elatusid hobuste ja veiste müügist, tegutses ka riidetööstus, peamiselt lina ja frotee. 20. sajandi alguseks (1899) oli linnas 12 800 elanikku ja selleks ajaks läbis linna ka raudtee.

I ja II ms ajal toimus linnas rängad lahingud. Aastatel 1939-1941 okupeerisid linna venelased, toimus palju küüditamiselt Kasahstani. 1942-1944 oli linn sakslaste kontrolli all, natsid hävitasid umbes 70 % linnast ja jätkasid linnaelanike väljasaatmisega. Juutidele oli oma geto, kanali ja jõe vahelisel alal ning praktiliselt kõik linna juudid hävitati.

Kuigi linn on pisike, on turistil siin palju vaadata. Eelkõige järved, kus on võimalik veesporti harrastada. Puhata on mõnus vanas sõjaväe jahisadamas, mis on tänaseks ilusti taastatud ja muudetud kuurortiks. Kuurorti juures on ka paavst Johannes Paulus II mälestuspink, mis tähistab paavsti esimest ja viimast külaskäiku.

Linna suur vaatamisväärsus on Augustowi kanal.

Kanal ehitati 19. sajandil ja sellest osa on tänapäeva Poolas, osa Valgevenes. Oma aja kohta oli see väga oluline hüdrotehniline saavutus, seda planeerisid tõelised eksperdid. Ehitati aastatel 1823-1839 ja see on 102km pikk, millest ca 80 asub Valgevenes.

See oli esimene kanal Kesk-Euroopas, mis ühendas kahte suurt jõge, Visla ja Neemeni jõge läbi mitmete teiste jõgede. Põhimõtteliselt oli mööda seda võimalik pääseda Läänemereni ja Musta mereni. Kuna ümbruskonnas on peale jääaja möödumist tekkinud mitmeid jõeorgusid ja järvesid, siis oli seda kerge liita ümbritseva keskkonnaga.

Kanali ehitamise põhjused olid nii poliitilised kui ka majanduslikud. 1821. aastal kehtestas Preisimaa mööda Visla jõge transporditavatele Poola ja Leedu kaupadele kõrged tollimaksud, mis takistas oluliselt Poola kaupmeeste pääsu Läänemerele. Nii rajatigi kanal, mille kaudu pääsesid poolakad Ventspilsi sadamani. Tegelikult ei hakatud kanalit nii mastaapsena kasutama, kuid siseveekoguna ja kohaliku veeteena oli sellel ikkagi suur tähtsus, eriti erinevate kaupade ja puidu transportimiseks kuni raudteevõrgu arenemiseni. 

Kanali tähtsus hakkas vähenema 1860nendatel aastatel, kui rajati Wawa-St.Peterburi raudtee.

I ms ning Poola ja Venemaa vahel peetud lahingud kahjustasid kanalit päris palju, aga seda hakati taastama juba 1920nendatel aastatel. Kahe maailmasõja vahel sai sellest tasapisi omaette vaatamisväärsus ja maaliline turismimarsruut kanuu- ja paadisõitjatele. II ms

hävitasid kanalit sakslased, sealhulgas sellel olevaid sildu, tamme ja lüüse. Peale II ms on

uuesti taastatud Poola territooriumil olev osa kanalist.

2004. aastal lisati Augustowi kanal UNESCO maailmapärandi ootenimekirja. Kanal on nii Poola kui ka Valgevene rahvuslik mälestusmärk.

Eestis on ootenimekirjas Kuressaare linnus, Balti klint ja puisniidud.

Bialystok

BIAŁYSTOK on Kirde-Poola suurim linn ja Podlaskie (Podlaasia) vojevoodkonna keskus.

Białystok tähendab tõlkes „valge nõlv“. Legendi kohaselt andis linnale nime Leedu suurvürst Gediminas aastal 1320. Elanikke on linnas umbes 295 000.

Białystok on tasandikuline, linnast voolab läbi Biała jõgi, selle ümbruses on palju metsa.

Ajalooliselt alati piiralal olnud linnas on alati olnud palju migrante, eriti Kesk- ja Ida-Euroopast (valgevenelased, ukrainlased, venelased, sakslased, juudid, tatarlased, mustlased), samuti on see usulises mõttes olnud kirju piirkond, sest Białystokis on olnud arvestatav kogukond vanausulisi. Täna läheb sellest piirkonnast Euroopa Liidu piir (Valgevene on 50 km kaugusel) ja samuti Schengeni viisaruumi piir. Schengeni viisaruum on ala Euroopas, milles Schengeni leppe alusel on kaotatud riikidevaheline piirikontroll.

Schengeni ruumi kuulub 26 riiki, mille hulgas on suurem osa Euroopa Liidu riike ja neli

Euroopa Liitu mitte kuuluvat riiki (Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits). EL liikmetest ei kuulu viisaruumi Rumeenia, Bulgaaria, Küpros. Horvaatia, olles Euroopa Liiduga liitunud alles 1. juulil 2013, ei saanud alustada liitumisprotsessi enne kaheaastast liikmelisust (1. juulit 2015),praegu toimuvad liitumiskõnelused, ning Horvaatia saab Schengeni liikmeks eeldatavalt 2016-2017. aastal. Suurbritannia ja Iirimaa pole samuti liitunud, kuid osalevad Schengeni koostöös (politseitöö, võitlus uimastite vastu ja kaasatus teabesüsteemi SIS loomisse).

Kliima on siin kontinentaalne, suved on soojad, talved on pikad ja külmad. Białystoki jaoks on oluline mets, seda on linna ümbruses ca 1756 ha, kusjuures linna haldusalas on 17,2% metsa, seega Białystok on metsarikkuse poolest viies linn Poolas. Üldse on palju metsa Kirde- ja Kesk-Poolas, nt Augusztowis, Mikolajkis, Piszis, Rawa Mazis, aga ka lõunas.

Esimesed püsivad elanikud tulid Białystokki 14. sajandil, linn kasvas ja sai linnaõigused 1692. aastal. Białystok on alati olnud Podlaskie piirkonna akadeemiline, kultuuriline ja majanduslik keskus.

19. sajandil oli Białystok oluline kergetööstuslinn, see oligi peamine põhjus, miks

linnaelanike arv koguaeg kasvas. Peamine tööstusharu oli rõivatootmine. Peale kommunismi lagunemist alates aastast 1989 hakati tehaseid tasapisi sulgema.

Täna on Białystoki arengus oluline osa EL fondidel. 2010. aastal kandideeris Białystok ka 2016.a Euroopa Kultuuripealinnaks, aga kahjuks kaotas (võitsid hoopis Poola linn Wrocław ja Donostia, linn Hispaanias Baski autonoomses piirkonnas).

Majandus ja tööstus. Täna on linna majanduses olulisel kohal toidutöötlemine (liha, juurvili ja puuvili, samuti külmutatud toiduained, viljatööstus), alkoholitööstus (õlletehas ja viinatehas), elektrotehnika ja masinaehitus (tööriistad ja masinate osad, elektrilised küttekehad, erinevad kodumasinad, elektroonika- ja metallitööstus, samuti plastiku töötlemine, tekstiilitööstus (aluspesu, jalanõud, seljakotid, vaibad), samuti puidutööstus (vineer ja mööbel) ja ehitusmaterjalid (klaasitehas).

Białystokis on üks Poola vanimaid nukuteatreid, kus toimuvad etendused nii lastele kui täiskasvanutele. Lisaks Ludwik Zamenhofi keskus.

Religioon. 19. sajandi algul oli Białystokis väidetavalt maailma suurim juudi kogukond. 1931.a elas Białystokis umbes 40 000 juuti, see moodustas poole rahvastikust. Białystok on ka katoliku kiriku peapiiskopkonna keskus, Paavst Johannes Paulus II külastas Białystoki juunis 1991. Białystok on ka Poolas õigeusu kiriku keskuseks, siin on suurim õigeusklike kogukond kogu Poolas. Lisaks on siis palju väiksemaid kogudusi: luteri kirik, nelipühilased, batistid, seitsmenda päeva adventistid jne. Linnas elab rohkem kui 2000 moslemit, peamiselt tatarlased.

Moslemitel on oma palvemaja ja ka annavad nad välja oma ajakirja.

Haridus. Linnas on kolm ülikooli, Białystoki ülikool, lisaks Białystoki tehnikaülikool ja

Białystok meditsiiniülikool.

Sõpruslinnad. Białystokil on palju sõpruslinnu, nt Częstochowa, Dijon (Prantsusmaa),

Eindhoven (Holland), Hrodno (Valgevene), Jelgava, Kaliningrad, Kaunas, Wisconsin (USA) ja Tallinn.

Läbi aegade on Białystokist võrsunud kuulsaid inimesi, kes on oma panuse andnud Poola ja maailma teadusesse, poliitikasse, kunsti ja sporti. 

Białystokist on pärit Jan Klemens Branicki,18. sajandi Poola aadlik, poliitik ja ärimees, kellele kuulus toona 12 linna, 257 küla ja 17 paleed. 18. sajandi teisel poole kandideeris ta Poola kuningaks, aga ei võitnud. Võitis hoopis Stanisław Poniatowski, kes oli aastatel 1764–95 Poola viimane kuningas (ka Poola-Leedu vürstiriigi valitseja). Poniatowski oli Katariina II armuke ning sai tema toetusel Poola kuningaks. Vastupidiselt keisrinna ootustele ei ajanud Stanislaw aga mitte Venemaa huve silmas pidavat poliitikat, vaid püüdis Poola sõltumatust tugevdada. Sealjuures sattus ta aga vastuollu teda ümbritsevate suurriikide, Preisimaa, Austria ja Venemaaga ning toimusid Poola jagamised (1772, 1792 ja 1795). Viimase jagamisega kadus Poola maakaardilt ning Stanislaw kaotas nii ka oma kuningatiitli. Ta veetis oma elu viimased aastad sisuliselt vangina Peterburis.

Ongi maetud Peterburgi).

Samuti on Białystokist pärit Ryszard Kaczorowski (1919-2010), kes oli Poola siseminister eksiilis aastail 1986–1989 ja president eksiilis aastail 1989–1990. Hukkus Smolenski lennuõnnetuses.

Smolenski lennuõnnetus oli Poola õhuväe lennukiga Tupolev toimunud õnnetus 10. aprillil  2010  Venemaal Smolenski endise sõjaväelennuvälja lähedal, 4 km kaugusel  Smolenski  kesklinnast.

Lennukis oli 85-liikmeline Poola delegatsioon, kes oli teel mälestama 70 aasta möödumist Katõni massimõrvast. Poola presidenti Lech Kaczyńskit ja paljusid kõrgeid riigitegelasi Venemaale viinud lennuk kukkus maandumisel lennuväljale jõudmata alla ja süttis põlema, 96 reisijat ja meeskonnaliiget said surma.

Białystokist on pärit Albert Sabin (1906-1993), kuulus arst, kes töötas 1950-60nendatel välja ravimi lastehalvatuse vastu. Loomulikult oli selliseid vaktsiine proovitud teha ka varem, aga Sabin ehitas oma ravimi üles viirusele, mida oli nõrgestatud (mitte surnud viiruse baasil nagu eelnevad). Selle mõju ühiskonnale oli ülioluline, sest lastehalvatus oli haigus, mida kardeti väga. Sabini oli efektiivne lastehalvatuse ennetamisel ja ravimisel ja rohtu sai anda suu kaudu, mida oli lastele ka palju kergem anda. Albert Sabin ei soovinud ravimit patenteerida ja andis selle tootmisesse tasuta. Kui ta oleks patendi siiski võtnud, oleks ta 20 aasta jooksul teeninud tänapäevases vääringus 5,3 miljardit dollarit.

Białystokist on pärit ka tuntud teadlane Ludwik Lazarus Zamenhof (1859- 1917). Zamenhof oli silmaarst, aga maailmas on ta eelkõige tuntud kui tehiskeele esperanto looja. Selle oskajate arvuks on hinnatud paarsada tuhat kuni mitu miljonit inimest. Tegemist on ainsa tehiskeelega, millel on n-ö emakeelena kõnelejaid (esperanto keeles denaskuloj või denaskaj esperantistoj) – enamasti eri rahvusest ema ja isaga perekondadesse sündinud lapsed, kelle kodune keel (või üks kodustest keeltest) on esperanto.

Keelt kasutatakse tänapäeval suuliseks suhtlemiseks, kirjavahetuseks, teiste keelte õpetamiseks, trükitakse raamatuid ja ajakirju, antakse eetrisse raadio- ja telesaateid. Igal aastal peetakse ülemaailmset kongressi. Baltimaades toimuvad aastast 1959 Balti esperanto päevad.

Esperanto grammatika on lihtne ja korrapärane, erandeid ei ole. Sellepärast on selle õppimine palju lihtsam kui loomulike keelte õppimine.

Esperanto levis algul Poolas ja Venemaal, kuid võitis juba 20. sajandi alguseks palju pooldajaid Prantsusmaal, Inglismaal ja mujal, nii et esperantistide liikumine muutus rahvusvaheliseks.

Ülemaailmne Esperantoliit asutati 1908. Esperanto levikut piirab tema sõnavaraline baas, indoeuroopa keeltest redutseeritud grammatika ning ladina kiri. Esperanto keel on kõige lähedasem romaani keeltele, mistõttu nende keelte kõnelejatel on seda ka kõige lihtsam omandada.

Mitmed katsed koolides on näidanud, et esperanto õppimine võib soodustada teiste keelte õppimist. Näiteks ühes katses leiti, et klass, kus neli aastat järjest õpiti prantsuse keelt, ei saanud prantsuse keelt nii hästi selgeks kui klass, kus enne õpiti üks aasta esperantot ja ülejäänud kolm aastat prantsuse keelt (lisaks oskas teine rühm lõpuks kahte keelt ainult ühe asemel).

Eesti keeleski on ilmunud esperanto-eesti sõnastik ja õpik. Ka Zamenhof loobus esperanto autoriõigusest ja annetas oma väljamõeldud keele inimkonnale, soovides, et seda räägitaks ja arendataks. Esperantistide tunnusmärk on roheline viisnurk.

Esperantokeelne Vikipeedia oli 2016. aasta alguses oma umbes 224 000 artikliga Vikipeediate seas 31. kohal ja suurim tehiskeeles Vikipeedia.

Ludvik Lazar Zamenhof

15. detsembril 1859. aastal sündis Poola linnas Białystokis Ludvik Lazar Zamenhof. Ta isa oli keeleõpetaja.

Białystok oli väikelinn, kus üksteise kõrval elasid neli kohalikku rahvust –poolakad, valgevenelased, juudid ja sakslased. Neil kõigil olid lapsed, kes meelsasti oleksid koos mänginud. Kuid mängust ei tulnud midagi välja, sest lapsed ei saanud üksteisest aru. Sõpruse asemel valitses vaen, sõimati üksteist, tekkisid tülid, kaklused. Ja kas ainult laste hulgas!

Noorele Zamenhofile näis, et arusaamatustes on süüdi eelkõige rahvaste keelte erinevus, uskude erinevus. See aga, mis oli selle taga, mis kasutas keelte ja uskude erinevust, et rahvaid ässitada üksteise vastu – , jäi talle tollal muidugi vähemärgatavaks. Ludvik hakkas mõtlema sellest, kuidas päästa rahvaid erikeelsuse õnnetusest. Ta jõudis järeldusele, et peale oma emakeele vajavad rahvad veel üht ühist keelt, mille abil nad võiksid üksteisest aru saada väljaspool kodu, perekonda, oma rahvust. "Kui saan suureks, siis kõrvaldan selle häda,"  tõotas Ludvik enesele.

Oma idee teostamisele asus Ludvik Zamenhof juba koolipõlves. Algul unistas ta antiikkeelte – ladina või kreeka keele – elustamisest, hiljem aga veendus, et ühiseks rahvusvaheliseks keeleks võib olla ainult erapooletu keel, mis ei ole ühegi rahvuse emakeeleks, ei aseta eelisolukorda ühtki rahvust.

Sellise keele koostamisel püüdis Zamenhof algul jäljendada harilikke rahvuskeeli kõigi nende keerukusega. See oleks nõudnud paksu grammatikaõpikut ja samasuguseid sõnastikke. Õnneks ta leidis teise tee: kasutades mitmes keeles leiduvaid ühiseid korduvaid elemente – eesliiteid ja lõppliiteid – , õnnestus tal luua keel, mis on igati sarnane loomulikul teel tekkinud rahvuskeeltele, kuid loogilisuse ja reeglipärasuse tõttu võrratult kergem õppida ja kasutada.

1878. a. lõpul, kui Ludvik Zamenhof oli gümnaasiumi lõpuklassis, oli tema rahvusvaheline keel põhiliselt valmis. Ainult oma nooruse tõttu ja isa nõuandel kavatses ta selle avaldamise mõneks ajaks edasi lükata, ülikooli lõpetamiseni. Ludvik ei teadnud, et samal ajal tegeles sama ideega ka sakslane Scheyer. Temagi poolt loodud keel pidi saama igati inimkeele sarnane, tähendab –kõneldav. Kui see 1878. aastal volapüki nime all ilmus, siis leidis see otsekohe laialdast kõlapinda ja proovijaid paljudes Euroopa maades, ka Eestis. Volapük oli aga tegelikult lihtsustatud ja moonutatud inglise keel. Ja sõnad olid selles niivõrd keerulised ja rasked meeles pidada, et ka autor ise võis kõnelda ainult sõnaraamatu abil. Kui volapüki kõnelejad uue rahvusvahelise keelega tutvusid, nägid nad kohe, et see oli võrratult lihtsam, kõlavam, kergesti õpitav ja kasutatav. Volapük ei leidnud enam uusi pooldajaid, paljudest endistestki said esperantistid. Ja Ludvik Lazar Zamenhof sai oma varjunimeks Dr. Esperanto.

Zamość

ZAMOSCI fakte ja faktikesi

• Lõunasöögiks tellida "Zamosc local beer" (musta sildiga, "elus õlu") ja seapekk sibula ning leivaga. 
• Ca 70 000 elanikku
• Kesklinn UNESCO-s. 
• Linnas on sündinud Rosa Luxemburg, kuid 20. sajandil plaaniti talle anda hoopis teise isiku nimi - Himmlerstadt (!)
• Rosa Luxemburg (1871) tahtis juba koolilapsena maailma muuta. Õpingute ajal Zürichis pühendus täielikult poliitikale, sai peagi sotsiaaldemokraatide juhtivteoreetikuks. Võttis aktiivselt osa kahest revolutsioonist ja oli kompartei asutajaliige. Temas olid ühendatud kaks ekstreemset poolt - terav intellekt koos kunstnikutalendiga ning kirg ja depressioon. Masse mõjutava retoorikuna äratas tähelepanu, aga ka viha. Mõrvati tema ebamugavate vaadete tõttu 1919 Berliinis. 
• Linna rajajal Jan Zamoyskil ja arhitektil Bernardo Morandol kulus 25 aastat, et linnaplaan valmis disainida. Tulemuseks oli täisnurksete tänavate ja kolme korrapärase keskväljakuga linn, mis 1992 sai UNESCO vääriliseks. 
• Jan Zamoyski eesmärgiks oli luua täiuslik linn ja loss. Ja et loss jätaks varju Krakowi kuningalossi :). 
• Kutsutakse "renessansi pärliks" (arhitektuur 14.-17 saj. Itaaliast)
• Rajaja käest ka nimi: Jan Zamoyski - Zamosc.
• Rajaja õppis Paduas, linna ehitamine algas 1578 Veneetsia ehitusmeistri Bernaro Morando juhtimisel iaalia renessansi stiilis - siit ka nimi Põhja Padua.  
• Viimased 30 aastat on kuulus oma suviste teatrifestivalide poolest (Zamojskie Lato Teatralne)
• Linnas on 280 m pikkune maa-alune labürint, turuplatsi all, endised vangikongid.
• "Eralinn" - Jan Zamoyskist kuni Maciej Zamoyskini. 

• Poola vanim apteek - 1616. Tegutseb apteegina tänini.
• Zamoscil on oma tuvitõug - saadi aetusena Jan Zamoyski ajal, olid kuulsad oma kiiruse ja lennukõrguse poolest (kirjatuvid). 
• Noorte  linn - koolides on kokku ca 20 000 õppurit (humanistlik-ökonoomiline kõrgkool, juhtimise ja halduse kõrgkool; turismi- ja kultuuriõppeasutused on Poola parimad). 
• Linna kuulsaim kirjanik ja poeet - Marek Grechuta. 

Linna rajaja Jan Zamoyski

Vaevalt, et linna rajaja Jan Zamoyski omal ajal sellele mõtles, kuidas tema nimi neli sajandit hiljem kõigisse arhitektuuriõpikutesse jõuab ja Zamosc nii Euroopa kui kogu maailma suurepärasemate linnakomplekside nimekirjades figureerib. 

Kes siis oli Jan Zamoysky?

Pan Jan sündis 1542 Skokowkas, mitte kuigi kaugel tänasest Zamoscist. Pärast õpinguid kohalikus koolis õppis veel Strassburgis, Pariisis ja Paduas. Paduas õppides sai juba tuntuks kui eriti andekas noor teadlane ja ettevõtlik isik. 

Kodumaale naastes sai temast kõigepealt kuninga sekretär, siis 36 aasta vanuses kantsler ja veel neli aastat hiljem "krooni suurataman" (otsetõlge saksa keelest). Tänu sellele, et pan Janil olid üheaegselt need kaks tiitlit (ataman ja kantsler), oli ta riigi esimene mees pärast kuningat. 

Sama kiirelt kasvas ka atamani kukkur. Päranduseks oli pan Jan saanud 4 ja pool küla, oma elu lõpuks koosnes tema vara 816 külast ning 17000 km2 kruntidest. Oma osa andsid sellesse muidugi ka atamani neli abielu kõrgest soost daamidega. Pan Jan Zamoyski poliitiline ja majanduslik karjäär kuuluvad Poola ajaloo säravaimate hulka, samal ajal ei tohi aga ka unustada, et ataman ja kantsler oli ka suurejooneline, helde ning oma aja vaimuhiiglane, kes omas kontakte kogu Euroopa intellektuaalse eliidiga. 

38-aastaselt otsustas pan Jan rajada linna. Ta valis asukohaks  terrassi rahulikult voolavate jõgede Wierpa ja Kalinowica vahel, ala, mida on lihtne kaitsta ja mis samal ajal asub kaubateede ristmikul (Põhja-Euroopast Mustale merele) ning mitte kaugel perekonna valdustest.

Linna rajamise otsusest andis pan Jan teada 10. aprillil 1580, 12. juunil samal aastal andis kuningas Batory nõusoleva allkirja. Mõlemas dokumendis on kirjas ka uue linna elanikele antavad privileegid: vabastus 25 aastaks üüridest, maksudest, tollimaksudest kogu maal, tsunftide rajamise soodustamine; samuti sai linn laoõiguse, õiguse organiseerida nädal aega kestvaid laatasid ja kolm suurt aastalaata aastas. 

Pan Jan tahtis, et Zamoscist saaks moodne linn + tugev kindluss + oluline kultuuri-, usu- ja kaubanduskeskus. Just niisuguse üesande ta itaallasele, tõenäoliselt Paduast pärit Bernardo Morandole andiski. 

Morando tugines tolle aja Itaalia linnaplaneeringule ning unistas ideaalse renessansslinna loomisest. Sellesse mahtusid viisnurkne kindlustuskompleks, malelaua-tänavaplaan ning kolm linnaväljakut - keskel suur turg, sellest sümmeetriliselt kahel pool kaks väiksemat, soola- ja veeturg.  Linna oli kavandatud ca 250 maja, neist tähtsaimad - palee, linna kiriku, raekoja, akadeemia hoone ning mõned näidised kodanikemajadest projekteeris arhitekt samuti ise. Zamosc pidi olema mitte üksnes ilus, vaid ka mugav ja praktiline oma elanikele. Ideaal-linn.

Linna "peaks" sai palee, residents, mida ühendas vastasasuva bastioniga nr 7 peatänav ehk linna selgroog. Sellest kahele poole jäid kopsud - akadeemia ja katedraal. Linna südameks on turuplats ning käteks-jalgadeks kaitserajatised-bastionid.

Esimeseks ehitatavaks hooneks sai loomulikult residents. Sellele järgnesid arsenal ja kirik. Viimane oli projekteeritud nii, et planeeritavad 3000 linnaelanikku kõik korraga palvetama mahuksid - sel hetkel eeldati, et kõik on katoliiklased.  Kuid varsti saadi aru, et see ei olegi ainuvõimalik variant ning selleks, et linna arengut kiirendada, seda ka teistele rahvastele (eriti suures mahus kaubitsejatele) atraktiivseks teha, anti nõusolekud ka teiste pühakodade rajamiseks. Nii jõudsid linna 1585 armeenlased, 1588 juudid, 1589 kreeklased... Peagi olid olemas ka kreeka-ortodoksi kirik ning sünagoog. 

Linna ehitamine läks hoogsalt. 1591. aasta algusest (ehk 11 aastat peale linna asutamise paberite allkirjastamist) on teada, et maju oli valmis 217 ning vabu krunte veel vaid 26. 

1594 rajati Zamosci Akadeemia, atamani silmarõõm ja Poola kolmas kõrgkool pärast Krakowit ja Vilniust. Kooli kõrge tase meelitas siia peagi tudengeid kogu Euroopast ja Zamosci kuulsus teaduskeskusena levis kiirelt. 

Jan Zamoyski suri 5. juunil 1605. Tema töid ja tegemisi jätkas poeg Tomasz Zamoyski - "krooni suurkantsler" , kes lõpetas kindlustuse ehitamise: linna kaitsesid võimsad müürid koos 7 bastioniga, vallikraavide ja paisjärvedega. Linna pääses läbi kolme värava - Lembergi, Lublini ja Szczebrzeszyni värava. 

Zamoyskite perekond

Linna, mis on rajatud Zamoyskite perekonna poolt, mida on seesama perekond sajandeid valitsenud, juhib ka täna üks selle suguvõsa liikmetest, Marcin Zamoyski, viimase majoraathärra, Jan Zamoyski XVI poeg. 

Veel tosin aastat tagasi poleks keegi niisugust asjade käiku aimata osanud. Marcini isal oli mitte üksnes kogu varandus käest võetud, tal oli ka keelatud elada läheml kui 30 km oma endistele valdustele. 

Nüüd liigub Marcini peretaditsioonide suunas tagasi - ta taastab osaliselt perele kuulunud valdusi. Mrcini valiti esimest korda linnapeaks 1990; seejärel aastatel 2002-2006. Vahepeal on toimetanud Zamosci vojevoodkonna juhtorganites ning linna volikogus. 

Ajalugu (jätk rajamisloole)

16. ja 17. sajandil oli Zamość üks kõige mõjukamaid kindlusi Rzeczpospolitas.
Linna ümbritses võimas kindlustusvöönd. Linna kaitsevõimet suurendasid looduslikud tingimused, sest linn rajati Łabuńka jõe ja selle lisajõe Topornica kallastele ning teda ümbritses laialdane soine ala. Kindlusel on ebakorrapärase viisnurga kuju ning see koosneb 7 kurtiinist ja nende vahel olevast 7 bastionist.
Linna asutaja ja omanik Zamoyski pööras linna kaitsevõimele eriti suurt tähelepanu sellepärast, et linn asus alal, mida minevikus olid korduvalt rüüstanud mongolid. Linna asutavas dokumendis pööras ta tähelepanu vajadusele kindlustada linn vallikraavi ja linnamüüriga.

Tänapäeval on kindlustused üldiselt lammutatud, linnamüürist on säilinud üksnes fragmendid ja vallikraavist on säilinud linnapargis asuv tiik.

Linna kindlustused pandi proovile suhteliselt kiiresti. 1648 piiras linna Bogdan Hmelnitski oma kasakatega ja Uputuse ajal 1656 Rootsi. Kumbki ei suutnud linna vallutada. Kuid Põhjasõja ajal suutsid Rootsi ja Saksimaa väed Zamośći vallutada.

Esimese Poola jagamise tulemusena läks Zamość 1772 Austria impeeriumi Galiitsia provintsi koosseisu.
1809 määras Napoleon IZamośći Varssavi Hertsogiriiki.
Pärast Napoleoni langust määras Viini kongress 1815 Zamośći Kongressi-Poolasse, mida kontrollis Venemaa impeerium.

1821 ostis valitsus linna ära ja kaasajastas kindluse. Selle käigus ehitati palju hooneid ümber, mistõttu nad kaotasid oma esialgse väljanägemise ja kasutusotstarbe. Ümberehitatud kindlus mängis suurt osa Novembriülestõusus, kus ta oli üks viimaseid ülestõusnute käes olnud punkte. Kindlustused likvideeriti lõpuks 1866.

1918 puhkes linnas kommunistide ülestõus, mille Poola sõjavägi  maha surus.
1920 Nõukogude-Poola sõja ajal piiras linna Punaarmee, aga ei suutnud seda vallutada.

Amritha Guinnessi rekordite raamatus

Maailma suurim pilt, mis on kantud ka Guinnessi rekordite raamatusse, sündis septembris 1994 - ajal, mil Zamoscis peeti rahvusvahelist UNESCO sümpoosiumi teemal "Maailma kultuuripärand Kesk- ja Lääne-Euroopas".

Pildi loojteks olid teatri-iinimesed, eesotsas perekond Dudzinscy'ga, kelle hulka kuulub ka nii Poolas kui rahvusvaheliselt tuntud laulja ja laululooja Sambor Dudzinsky. 

Pildi suuruseks sai 17 830 ruutmeetrit, maalijaid (kunstnikud, näitlejad, muusikud) oli 10, kulutati 1300 kg emulsioonvärvi, 500 kg kuiva pigmenti ja 200 kg kriiti.

1997 välja antud Guinnessi rekordite raamatus on kirjas: "Suurim maali-häppening toimus 1994 Zamoscis Pawel Dudzinsky eestvedamisel. Pilt ise koosneb järgmistest elementidest: päike, ringid, roosid ja alasti inimfiguurid, mis tekkisid linnakeskuse asfaldile. Võluv abstraktsionism pealkirjaga "Amritha". 

Pilt on pärit siit. 

Poola suurim illustratsioonide kogu...

... asub Zamosci Kunstinäituste büroo galeriis - üle 3000 iluustratsiooni. Teiste hulgas on selliste kuulsuste tööd nagu Janusz Stanny, Olga Siemaszko, Krystyna Michałowska, Józef Wilkoń, Teresa Wilbik, Zbigniew Rychlicki, Elżbieta Gaudasinska, Tomasz Borowski, Zdzisław Witwicki, Elżbieta i Marian Murawscy, Antoni Boratyński, Wiesław Majchrzak, Waldemar Andrzejewski, Andrzej Strumiłło, Michał Bylina, Franciszek Maśluszczak. 

Galerii (BWA) orgniseerib igal aastal ülepoolalisi illustraatorite vabaõhu-kogunemisi, kus omakorda tekivad uued tööd ja saadakse üksteiselt inspiratsiooni ning korraldab ka rahvusvahelisi suhteid ja näitusi.

Legend rootsi lauast

See on ja ei ole ka legend - legendidel on ju tavliselt sajanditepikkune traditsioon ja nad on levinud suust suhu. Praegu jutuksolev legend on aga Zamosci muuseumi töötaja Henryk Szkutniku poolt välja mõeldud.

Niisiis - selle versiooni järgi leidis esimene nn "rootsi-laua-pidu" aset Zamocsi linnamüüride all. Rootsi lauas teatavasti süüakse ja juuakse püsti seistes.

Need olid ajad, mil linna piirasid rootsi väed - 1656. Henryk Sienkewicz on sellest kirjutanud oma romaanis "Rootsi uputus". 

Linnusemüüride tagant vaatas kurjalt rootsi kuningas Karl X Gustav, kelle selja taga seisid 18 000 sõdurit ja 40 suurtükki, linnusemüüride seest murelik Zamosci linnuse kaitsja ja linna rajaja pojapoeg Jan Zamoyski. 

Rootsi suurtükk avas suu ja tuvid linnaväljakul ehmusid. Tegelikult olid rootslased veendunud, et jõuga neil linna vallutamine ei õnnestu, nad olid plaaninud veidi kavaldada. Niisiis saatis rootsi kuningas sõna, et ta loobub linnast ja tahab vaid härra Zamoyskiga lahkumis-hommikusöögi süüa. 

"Vaenlane või mitte, kuid ikkagi kuningas," mõtles Zamoyski ja otsustas rootslast linnamüüride all võõrustada. Ta lasi valmistada hulgaliselt head-paremat ning linnusemüüride alla laud seada - kuid va kvalpea jättis meelega mängust välja toolid. Ja nii pidi kuningas, taldrik käes, koos maitsvate söökidega alla neelama ka kahetsuse, et ta linna ei saa ning sellest ajast peale kannab niisugune võõrustusviis nime "rootsi laud". Rootslased aga ei taha sellest loost midagi kuulda...

Virtuti Militari..

... on kunagise Poola kõrgeim sõjaväeline autasu.

Joanna Žubrowska (1772 - 1852) ei ole ei Zamoscis sündinud ega ole siin ka elanud, kuid naisest sai Zamosci kangelanna, keda on esimesena ajaloos autasustatud sõjaväelise autasu, Virtuti Militari ordeniga.

19. saj alguses oli kogu maailmas jutuks, kuidass on võimalik astuda Poola armee ridadesse. See armee pidi teenima Varssvi hertsogiriigi huve. Joanna ja tema abikaasa Maciej müüsidki kogu oma varanduse Wolhynien'is ja astusid Varssavi Hertsogiriigi armeesse. Joanna ei tahtnud näidata, et ta on naine, ning mängis oma abikaasa nooremat venda. Kuid ühel päevaal tuli tõde ikkagi päevavalgele ning naisel keelati edasi võidelda.

Napoleoni armeega läks naine sõtta Austria vastu. 19. mai ööl vastu 29ndat 1809, enne otsustavat rünnakut Zamoscile, õnnestus tal koos väikese grupi kaaslastega  siseneda Lvovi värava kaudu linna (mis oli tol ajal austerlaste käes). Joanna avas tee teistele truppidele. Vara hommikul oli linn juba vaba, Joanna ülendati seersandiks. Hertsog Jozef Poniatowski autasustas Joannat Virtuti Militari ordeniga. Ta oli esimene naine, kes niisuguse autasu pälvis.

Kes tahab selle looga lähemalt tutvuda, peab lugema Waclaw  Gasiorowski romaani "Huragan" (1902). 

Vaim nimega Katharina

Katharina on üks Zamosci vaimudest. Ta jookseb maikuus läbi vanalinna tänavate, kannab valget kleiti ja tal on verine triip ümber kaela. 

Katharina oli Zamosci linna foogti naine. Mais 1664 süüdistati teda nõidumises ja löödi tal raekoja trepil pea maha. Enne teda olid timuka käe läbi otsa leidnud veel viis naist, keda samuti nõidadena süüdistati. Neile oli ette nähtud tuleriit, kuid tänu Jan Zamoysky III "heale ja kaastundlikule südamele" muudeti tuleriit pea mahalöömiseks. 

Enne surma öelnud foogti naine Jan Zamoyskile: "Kuna õiglust paleest ei tulnud, hakkab palees elm kohus. Ja kohus lahkub paleest alles siis, kui ta saab endale oma koja. Veel enne aasta möödumist viin ma siinse loo Jumala kohtu ette. Härra Zamoyski ei saa järeltulejat ja taevas linna kohal on pilves."

Suurel Reedel aprillis 1665 haigestus Jan Zamoyski ootamatult, ning agooniast välja tulemta suri 1. ülestõusmispühal. Ilma, et temast oleks maha jäänud järeltulija. Paleest sai aga pärast Poola iseseisvuse taaskehtestamist kohtumaja.

Loo on kirja pannud Karolin Zdeb kirjandusvõistluse ZamoscOnline raames ning igal aastal etendab üks amatööride teatrigrupp seda lugu. 

Zamosci kuuekrossised

Zamosci kindluse komandant Maurycy Hauke andnud kord (23.11.1813 - ca 200 aastat tagasi -) ümberpiiratud kindluses, kus nappis juba ka rahast,  järgmise käsu: 

"Magistraadi kassast võeti 1330 Austria vaskraha ja kapten Machniki sai korralduse vermida neist 6-krossi-mündid; uute müntide väärtus kogusummas on 266 poola zlotti. Raha kasutatakse koheselt kuue päeva jooksul garnisoni, riigiteenistujate ja vene sõjavangide eest maksmiseks."

Nii organiseeris kindluse komandant endale rahapaja. 

Münte tehakse ka tänapäeval, neid emiteerib Zamosci muuseum mälestusmüntidena. Tänase mündi ühel küljel on linna rajaja Hetman Jan Zamoyski mälestusmärk, teisel Zamosci linna vapp (apostel Püha Toomas) ja linnaplaan. 

Vanim orkester

Tänaseks rajaja Karol Namyslowski nime kandev sümfooniaorkester loodi novembris 1881. Algselt oli tegemist külakapelliga, tänaseks on tegemist ühe Poola tuntuima muusikakollektiiviga. Orkester orgniseerib ka itaalia kultuuri festivali nimega "arte, kultura, musica e...". 

Orkestri kodukas: www.namyslowiacy.p

Varakamber

Nii Zamosci kirik kui Püha Katariina kirik pole mänginud mitte üksi sakraalelus olulist rolli, 1939 on nad olnud ka salavarakambrid. Vanade müüride põrandate alla peideti II Maailmasõja puhkedes rahvuslikke aardeid nagu näiteks vojevoodkonna kuld, Gutenbergi piibel aastast 1453, Jan Matejko maal "Hold Pruski" (388 x 875), kokku keertuna tsinkvutlarisse).

 Pilt on pärit siit.

Vaated, vaated...

• Zamosci katedraali kellatorni rõdu - vanalinna panoraam: raekoda,  kindlusemüürid, hobusel linna rajaja Jan Zamoyski ausammas (autoriks krakovlane Marian Konieczny, on teinud ka Varssavi Nike), tgaplaanil Zamoyski palee koos linnapargi haljasaladega. Üksiti maksab piiluda ka kolme vana kella - vanim kannab nime Jan, (1662), Järgmine "Tomasz" (1721), kolmas "Wawrzyniec" (1715)
• Raekoja torn - 52 m, ei ole mitte alati lahti, siit näeb ka linnast lõuna poole jääva Rozlocze künkaaheliku põlde. (Aastast 2011 on Rozlocze Rahvuspark UNESCO biosfäärireservaat). 

Igal keskpäeval maist septembrini tõuseb raekoja torni trompetimängija. Nii on see olnud juba linna rajaja Jan Zamoyski aegadest. Kuid loo juures on üks veider nüanss - trompetist puhub oma pilli vaid kolmes suunas. Väidetavalt olla juba Zamoyski aegadest Krakowi suunas puhumine keelatud - sest tolle linna elanikud olla ülbed.

Ajaloolaste versioon on igavam, väites, et pasundatakse kolme linnavärava suunas.

Die erste Belagerung

Im Herbst 1648 haben die Stadtbefestigungsanlagen die erste Prüfung bestanden. Vor die Mauern kamen die Kosaken- und Tatarentruppen befehligt von Bohdan Chmielnicki. Einer Menge von Flüchtlingen, die sich in der Festung versteckten, fehlender Proviant und fehlende Hoffnung auf schnellen Entsatz und die sich verbreitende Epidemie hatten zur Folge, dass sich die Verteidiger für die Auszahlung des Lösegeldes entschieden. Nach zweiwöchiger Belagerung und der Einkassierung von 20000 Zl, sind die Kosaken und Tataren von den Mauern weggerückt.

In der Zeit „der schwedischen Sintflut“, an der Wende von Februar und März 1956, belagerten Zamość die von dem König Karol Gustaw selbst befehligten Truppen. Dieses Mal war die Festung ausgezeichnet vorbereitet und der schwedische Beschuss verursachte keine ernsteren Schäden. Deshalb haben die Schweden nach einigen Proben der Einnahme der Festung, die Belagerung aufgegeben. Zamość war eine der drei Festungen, neben Danzig und Jasna Gora, die gegen die schwedischen Truppen Widerstand geleistet haben. Mit einem Misserfolg hat auch die ein Jahr später unternommene Probe der Eroberung von Zamość durch die vereinten schwedischen und transsilvanischen Kräfte geendet. In den beiden Fällen wurde die Verteidigung vom Enkel des Stadtgründers, dem 3. Majoratsherrn Jan Sobiepan Zamoyski befehligt. Man sollte auch hinzusagen, dass seine Frau Maria de la Grande d’Arquien war. Nach dem Tode von Sobiepan hat sie Jan Sobieski geheiratet und ist in der Geschichte von Polen vor allem als Königin Marysieńka bekannt. Das Ende des 17. Jahrhunderts ist die Zeit des rücksichtslosen Kampfes mit den Hexen. Ein Beispiel dafür ist das Urteil des Gerichts von Zamość aus dem Jahre 1664, das sechs Bürgerliche zum Scheiterhaufen verurteilt hat, die der Zauberei beschuldigt wurden. Letztendlich wurde das Urteil geändert und sie wurden durch das Schwert enthauptet. Von der in der Stadt herrschenden Demokratie zeugt die Tatsache, dass unter ihnen Katarzyna Bilelenkiewiczowa war, der man die Strafe nicht erlassen hat, obwohl sie Frau des damaligen Vogtes war.

Die Stadt entging nicht Unglücken. 1627 brannte der Palast, 1658 – die Stiftskirche, das Arsenal und die Akademie, und 1672 – zweihundert Häuser im südwestlichen Teil der Stadt. Es tobten auch Seuchen. Selbst im Jahre 1711 starben deswegen 500 Personen.

In der zweiten Hälfte des 17. Jahrhunderts hat man den Bau der Franziskanerkirche beendet, es entstanden die Kirchen und Klöster der Bonifraten, Klarissen und Reformanten. Sie wurden vom Architekten, dem Kommandanten der Festung von Zamość Jan Michał Link entworfen. Er hat auch eine Modernisierung der Befestigungsanlage durchgeführt. Im 18. Jahrhundert hat man den Palast der Majoratsherren, die Akademie und das Rathaus umgebaut, das die heutige Gestalt mit der charakteristischen breiten Treppe bekommen hat. 

In der Zeit der Teilungen

Nach der ersten Teilung im Jahre 1772, ist Zamość Österreich zugefallen und wurde in das Königreich von Galizien und Lodomeria eingegliedert. Bald haben die österreichischen Behörden alle Klöster in der Stadt und die seit längerer Zeit herunterkommende Akademie von Zamość aufgelöst, an ihrer Stelle haben sie das Königliche Lyzeum geschaffen.

1809 haben die Truppen des Warschauer Fürstentums Zamośc erobert und es in das Fürstentum eingegliedert. Für kurze Zeit, denn nach der Niederlage von Napoleon bei Borodino, haben die den französischen und polnischen Truppen folgenden russischen Truppen die Festung umzingelt. Die Belagerung dauerte 8 Monate. Die Situation in der Stadt war verheerend. Man hat sogar Ratten und Hunde aufgegessen. Um der Besatzung den Sold auszuzahlen, hat man aus den kirchlichen Gefäßen Münzen geprägt: 6 Groschen aus Bronze und silberne 2 Zloty. In dieser Situation hat der die Verteidigung befehligende General Maurycy Hauke die Festung übergeben.

Infolge der Bestimmungen des Wiener Kongresses hat sich Zamość in den Grenzen des von Russland abhängigen Kongresskönigtums befunden.

Obwohl die Zamoyskis formell weiter Stadtbesitzer waren, hatten sie doch immer weniger Einfluss auf ihr Schicksal. Letztendlich haben sie im Jahre 1821 die Stadt an die Regierung des Polnischen Königreiches verkauft. In den 20er und 30er Jahren des 19. Jahrhunderts hat man in großem Ausmaß Arbeiten bei der Modernisierung der Festung durchgeführt. Es entstanden u.a. die Rotunde, Bollwerke, Kojen und neue Tore.

Man hat entschieden die Verteidigung des Vorfeldes gestärkt. Bebauung aller Art im Umkreis von 1200 km von den Mauern wurde abgerissen. Zivilfunktionen der Stadt übernahm die 2km entfernte Neue Siedlung (poln. Nowa Osada), und die Festung wurde in eine große Kaserne und in ein Gefängnis umgewandelt. Deswegen hat man viele Gebäude u.a. den Palast, die Akademie und Klöster umgebaut und in Kaserne, Militärlager und Gefängnisse umgewandelt.

Während des Novemberaufstandes wurde die Festung von den Aufständischen  besetzt. Die Besatzung, die vor allem aus Polen bestand, hatte keine besondere Lust auf den Kampf mit den belagernden Landsleuten. Zamośc war für die Aufständischen eine Abstecherbasis für die Gebiete des südöstlichen Polens, und auch der Sitz der Verwaltungsbehörden der Wojewodschaft Lublin. Nach der Niederlage des Aufstandes am 21. November 1831 hat Zamość als letzter Widerstandspunkt im Lande kapituliert.

Der schnelle Fortschritt in der Kriegstechnik, u.a. die Einführung der mit einem Gewinde versehenen Geschützen mit großer Reichweite und Treffsicherheit, für die die Festung von Zamośc die ein nicht so großes Gebiet einnahm, mit geschlossener Bebauung ein ausgezeichnetes Ziel darstellen würde, haben über seine Auflösung entschieden. Sie wurde 1866 vollzogen, indem man die meisten die Stadt umgebenden Mauern in die Luft gesprengt hat und sie in die Wassergräben heruntergestoßen hat. Manche Fortifikationsgebäude u.a. Bollwerke, Rotunde und Tore haben neue Funktionen bekommen und haben die Auflösung der Festung in unversehrtem Zustand überstanden. So hat die Geschichte der Festung Zamość geendet, die in ihrer fast dreihundertjähriger Geschichte nie von fremden Truppen im Sturm erobert wurde.

Die Konsequenz des Verlassens  der Stadt durch die Truppen war die Rückkehr des Zivillebens und ihre schnelle Entwicklung. Ende des Jahrhunderts zählte Zamość 11 Tsd. Einwohner.

Der 1. Weltkrieg hat keine ernsten Zerstörungen verursacht. Zwei Jahre nach der Wiedererlangung der Unabhängigkeit, während des polnisch-russischen Krieges im Jahre 1920, wurde Zamość von den Truppen von Siemon Budionny umzingelt. Zahlreiche Proben der Eroberung der Stadt erwiesen sich als erfolglos, und am 30. August haben die zum Entsatz gekommenen Truppen des Generals Józef Haller die Soldaten der umlagernden Roten Armee herbeigeeilt. 

Im freien Polen

Die Zwischenkriegszeit war für die Stadt die Zeit der wirtschaftlichen und kulturellen Entwicklung. In den Jahren 1934 bis 1937 hat man in der Altstadt Sanierungsarbeiten in großem Ausmaß durchgeführt. Man hat die auf dem Großmarkt wachsenden Bäume beseitigt, man hat dem Rathaus sein früheres Aussehen wiederhergestellt. Die Straßenfronten der Bürgerhäuser wurden bemalt und Arbeiten bei der Rekonstruierung der Fortifikationen begonnen. Und im Jahre 1936 wurde das altstädtische Ensemble zusammen mit den Fortifikationen in das Denkmalregister eingetragen.

In den ersten Tagen des 2. Weltkrieges wurde Zamośc von den Deutschen besetzt, und dann vom 27. September bis zum 5. Oktober – von der Roten Armee. Seit dem 8. Oktober begann die faschistische Okkupation. In der Rotunde hat man ein Vernichtungslager eingerichtet. In der Stadt entstand Ghetto und Lager für russische Kriegsgefangene und für die im Rahmen der Ansiedlungsaktion ausgesiedelten Personen. In deren Rahmen planten die Deutschen die polnische Bevölkerung aus dem Gebiet Zamojszczyzna zu vertreiben, und an ihrer Stelle die deutsche Bevölkerung anzusiedeln. Zamość sollte das Zentrum des Umsiedlungslagers sein und es sollte Himmlerstadt heißen. In der Besatzungszeit hörte die Gemeinschaft der Juden aus Zamość auf zu bestehen, die ca. 11 Tausend Personen zählte. Die meisten fuhren mit russischen Truppen nach Osten, und die übrigen 4 bis 5 Tsd. – wurden von den  Faschisten ermordet. Am 25. Juli 1944 wurde Zamość ohne einen Schuss von den russischen Truppen besetzt.

In der Nachkriegszeit hat sich die Stadt wesentlich vergrößert. Besonders vorteilhaft waren für sie die späten 70er Jahre. 1974 hat der Sejm das Gesetz über die Renovierung der Altstadt verabschiedet. Zamość wurde für einige Jahre zu einem großen Bauplatz. Vernachlässigte Bürgerhäuser wurden einer Grundsanierung unterzogen. Man hat die Stadttore, die Bastion Nr. 7 und die anliegende Kurtine rekonstruiert.

In den Jahren 1975-1998 war Zamość Hauptstadt der Wojewodschaft.
Am 14. Dezember 1992 wurde die Altstadt von Zamość in die Liste des Weltkulturerbes eingetragen. Das Ereignis war ein Beweis für die internationale Anerkennung außergewöhnlicher stadtplanerischen und architektonischen Vorzüge von Zamośc.Sieben Jahre später, am 12. Juni 1999 hat Papst Johann Paul II. Zamość besucht. Er betete in der Kathedrale, fuhr mit Papamobile durch die Stadt und während der Wortliturgie, an der ca. 230 Tsd. Gläubige teilnahmen, hat er u.a. gesagt Hier sprechen uns mit besonderer Kraft das Bläuliche des Himmels, das Grün der Wälder und Felder, das Silber der Seen und Flüsse an. Hier erklingt der Vogelgesang besonders bekannt, polnisch.

Seit 2005 wurde eine weitere große Renovierung geführt, von der die Denkmäler und Fortifikationen der Altstadt umfasst wurden. So großer Umfang der Arbeiten war möglich dank der Förderung aus dem staatlichen Budget, der Europaischen Union und dank dem Finanzmechanismus des Europäischen Wirtschaftsgebietes.