Poola solidaarsus ja värvilised revolutsioonid

Järgnev on pärit Mart Laari artiklist, avaldatud 2008 a. augustis ajakirjas "Diplomaat"
https://diplomaatia.ee/poola-solidaarsus-ja-varvilised-revolutsioonid/

1980. aasta augustis, astuti Poolas mitu pikka sammu teel, mis viis kommunistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemiseni. Katseid kommunistlikust ikkest vabaneda oli Kesk- ja Ida-Euroopas tehtud selle alla sattumisest peale. Kuna kommunistlik süsteem püsis siin vaid avaliku vägivalla toel, piisas vaid väiksemast vihjest NSV Liidu nõrgenemisele, et vallandada katsed tema võimu alt pääseda. Nii oli see olnud 1953. aastal Ida-Saksamaal, 1956. aastal Poolas ja Ungaris, 1968. aastal Tšehhoslovakkias. 1956. aastal oleks ilmselt piisanud vaid Lääne mõõdukast sekkumisest, et sotsialistlikud diktatuurid oleks nukumajakestena üksteise järel kokku langenud. Paraku puudus Läänel tollal arusaam kommunistliku süsteemi olemusest.

Lääne toetuse puudumine ei takistanud ikestatud rahvail üha uuesti NSV Liidu tugevust proovimast. Eriti sagedasti tehti seda Poolas, mille NSV Liit oli küll alla neelanud, kuid mida ta kunagi täielikult ära seedida ei jõudnud. Uut hoogu sai opositsiooniliikumine ka tänu “poola paavsti” Johannes Paulus II ametisseastumisele.

Augustis 1980 vahistasid julgeolekuorganid vabade ametiühingute liikumise aktivisti, 1970. aasta rahutuste ajal tapetud tööliste haudadele mõeldud küünalde jaoks kalmistult vaha koguva Anna Walentynowiczi ning vallandasid ta töölt. Gdanski Lenini-nimelise laevatehase 17 000 töölist otsustasid alustada kaaslase toetuseks streiki, nõudes ühtlasi palgatõusu. Võimud isoleerisid streikijad ning lootsid nad kiirelt järeleandmisi tegema sundida. Ent kohale ruttas vabade ametiühingute liikumises osalenud elektrik Lech Walesa, kes, kui teda tehasesse ei lastud, palus tuttaval kopamehel end üle tara tõsta, mida too ka tegi. Walesa saabumine tegi võimalikele järeleandmistele lõpu, majanduslike nõudmiste kõrval hakati esitama ka poliitilisi.

Mõne päeva jooksul levis streik üle kogu Poola. Walesa juhtimisel moodustati tehastevaheline Streigikomitee, mis esitas võimudele 21 nõudmist, alates vabade ametiühingute loomisest ning lõpetades sõnavabadusega. Võimud üritasid Streigikomiteed ignoreerida, kuid kuna iga päev ühines sellega uusi ettevõtteid, oli see võimatu. Streigiliikumise levikule aitasid kaasa raadiojaama Vaba Euroopa saated, mis vahendasid Poolast saabuvat informatsiooni ning instrueerisid streikijaid. Silmitsi üldstreigi ohuga, otsustasid võimud järele anda. 1980. aasta 31. augustil kirjutasid valitsuse esindajad ja Walesa alla kokkuleppele, mis tagas õiguse ühineda vabadesse ametiühingutesse, tõstis töötajate palka ning tagas neile paremad töötingimused. Nii sündis ametiühingukoondis Solidaarsus

Solidaarsuse teke oli NSV Liidu juhtkonnale tõsine oht. See andis märku NSV Liidu nõrgenemisest. NSV Liidu suutmatus kontrollida olukorda Poolas oli märguandeks vastupanuliikumisele kogu kommunistlikus süsteemis. Nii nagu varasematel kordadel, hakkas tööle omalaadne dominoefekt:  piisas kommunistlikul süsteemil ühel maal probleemidesse sattuda, kui kohe hakati mujal sellest õppides kohaliku võimu talasid kõigutama. Nii Kesk- ja Ida-Euroopast kui NSV Liidust saatsid teisitimõtlejad Solidaarsusele tervitusi, viimane omalt poolt kutsus üles poolakate eeskuju järgima. 

1980. aasta sügisel nõudis NLKP Keskkomitee poliitbüroo Poola juhtidelt “kontrrevolutsiooni” peatamist ning “korra” jaluleseadmist.

18. septembril kurtis Varssavi KGB esinduse ülem Pavlov keskusele, et Kania režiim kordab eelkäijate vigu ning otsib opositsiooniga kompromissi, selle asemel et asuda nende vastu kindlale seisukohale. See avaldas partei lihtliikmetele halba mõju. “Poolas käib täie hooga kontrrevolutsioon!” teatas Brežnev poliitbüroole 29. oktoobril. “Walesa sõidab maa ühest servast teise, linnast linna ning kõikjal saavad talle osaks auavaldused. Poola liidrid hoiavad keele hammaste taga ja ajakirjandus samuti. Isegi televisioon ei avalda sotsialismivastastele elementidele vastupanu (— ) Võib-olla oleks sõjaseisukorra kehtestamine tõepoolest vajalik.” Brežnevit toetas Andropov, aga ka aasta varem poliitbürooga liitunud Mihhail Gorbatšov: “Me peaksime oma Poola sõpradega avameelselt ja kindlalt rääkima,” kuulutas ta. “Nad pole seniajani vajalikke samme astunud. Nad on kaitsepositsioonil ega pea kuigi kaua vastu – nii võib juhtuda, et nad kukutavad end ise.”

Tollest ajast julgeolekuorganite arhiivis säilinud dokumendid annavad hea ülevaate nii hirmust Solidaarsuse mõju levimise ees kui ka NSV Liidu masendavast olukorrast. Altai krai Rubtsovski linna kohta on arhiivis näiteks järgmine raport: “Rubtsovski linnas valitseb ebastabiilne olukord. Elanikkonnal on rahulolematuseks mitmeid põhjusi, ühiskonnavastased elemendid tegelevad varjamatu provokatsiooniga ning puhkeda võib kontrollimatuid rahutusi. Usklikud (tegev-kristlased) on samuti valmis suud pruukima ning elanikud kiidavad Poola streigi heaks. (— ) Poola sündmused avaldavad kohalikule elanikkonnale negatiivset mõju ning annavad mõista, et elu ja majandustingimusi on võimalik parandada Poola eeskujul.”

Kiirelt jõudsid teated Poolas toimuva kohta ka Eestisse, tekitades siin vaimustust ning soovi ühel kui teisel kombel kõike järele teha. Vastupanuliikumine hakkas Eestis igal juhul selgelt elavnema. Kõik eelmainitu sundis NSV Liidu juhtkonda tegema kõik endast sõltuva “Poola viiruse” leviku tõkestamiseks ja nii pandigi Poola kompartei etteotsa seatud kindral Wojciech Jaruzelski valiku ette: ta kas surub Solidaarsuse liikumise ise maha või tungivad Poolasse Nõukogude tankid.

Hiljem on selgunud, et tegemist oli šantaažiga – tegelikult poleks NSV Liit ilmselt söandanud Poolat rünnata -, kuid Jaruzelski seda ei teadnud. 1981. aasta 13. detsembril kehtestas kindral Jaruzelski Poolas sõjaseisukorra, kuulutades Solidaarsuse tegevuse lõpetatuks. Vangistati üle 10 000 Solidaarsuse aktivisti, kaasa arvatud Lech Walesa.

Solidaarsust tabas sõjaseisukorra kehtestamine ootamatult, ent poolakad astusid siiski vägivallale vastu. Miljon poolakat saatis kompartei juhtkonnale tagasi parteipileti, üle maa puhkesid stiihilised streigid, mille sõjavägi ja julgeolekuüksused aga jõuga maha surusid. Sõjaseisukorra kehtestamine rahustas Poolat aga vaid hetkeks.

Veelgi hullem – “Poola viirus” oli levinud sedavõrd kiirelt, et seda ei õnnestunud enam täielikult lämmatada ka teistes sotsialismimaades. Fakt, et sõltumatutel ametiühingutel oli õnnestunud nii kaua tegutseda ning et NSV Liit polnud söandanud sündmustesse sekkuda, tekitas lootust, et impeerium on nõrgenemas, ning julgustas vastupanuliikumisi kogu Kesk- ja Ida-Euroopas aktiivsemalt tegutsema. Eriti raskete tagajärgedega ähvardas kommunistlikku süsteemi mitmete maade teisitimõtlejate vahel tekkinud tihe koostöö, mis ei kadunud kuskile ka sõjaseisukorra kehtestamise järel. Eestiski laulis üliõpilaste ehitusmalev uhket laulu “kuldpagunites huntamehest, kes märatsemas Poolas” ning noorte seas olid popid Poolast salaja toodud Solidaarsuse märgid.

NSV Liidu juhtkond polnud arvestanud ka sellega, et konservatiivse revolutsiooni tulemusel Läänes võimule tulnud liidrid reageerisid Poolas toimunule sootuks teisiti kui varasemad pehmed poliitikud. Kuigi ka Ronald Reaganile üritati selgeks teha, et Poola ei tõuse enam kunagi, ei lasknud Reagan end kõigutada ning andis korralduse osutada Poola vastupanuliikumisele tõhusat abi. Poola hunta võeti tugeva surve alla, Solidaarsuse toetuseks käivitati salajane abiprogramm, millesse Ühendriigid kaasasid koguni Rootsi liidri Olof Palme. See võimaldas Solidaarsusel saadud hoobist toibuda ning tegevust jätkata. Esimest korda pärast II maailmasõda polnud jõuvõtete kasutamine kaasa toonud vastupanuliikumise hävitamist, Solidaarsuse püsimine oli selge märk, et Nõukogude impeeriumis on toimumas põhimõttelised muutused.

Lüüasaamine Poolas aitas sisse juhatada NSV Liidu kaotuse külmas sõjas. See viis Gorbatšovi katseni reformimatut nõukogude süsteemi “uuendada” ning Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemiseni. Oli igati loogiline, et just Poolast sai esimene riik, kus II maailmasõja järel sai võimule esimene mittekommunistlik valitsus Kesk- ja Ida-Euroopas. Edasine oli juba lihtne. Kommunistlikud valitsused Kesk- ja Ida-Euroopas kukkusid doominokividena üksteise järel kokku, seejärel vabanesid võõrast ikkest ka Baltimaade rahvad.

Selle taustal pole imestada, kui tänase Venemaa juhtkond vaatab Gdanski pidustusi küllalt pika mokaga, säilitades väliselt siiski viisakuse. Solidaarsuse kogemus osutas väga selgelt, et piisab vägivallale tugineval süsteemil end vaid hetkeks lõdvaks lasta, kui vabadusviirus plahvatusliku kiirusega levima hakkab. Rooside, Oranž ja muud seda laadi hiljutised revolutsioonid on parim näide. Küsimus on vaid selles, kus üle postkommunistliku ruumi levinud viirus järgmisena välja lööb.

Wikipedia: Solidrnošc on Poola a/ü, mille eestotsas oli Lech Walesa; loodi aug-sept 1980 Gdanski laevatehases, jaanuaris 1982 keelustati, tegutses kuni 1986 põranda all, taaslegaliseeriti 1989. 

Tatrad

Slovakkia ja Poola piiril asuv Karpaatide mäestikku kuuluv ahelik. Tatrad on Karpaatide kõrgeim osa, koosnevad ise omakorda kolmest osast:

• Lääne-Tatrad e Liptovi Tatrad e Liptovi Alpid e Zapadne Tatry (sl) e Tatry Zachodnie (pl)
• Ida-Tatrad, mis omakorda koosnevad Kõrg-Tatratest lääne pool ja Belianske Tatratest ida pool. 

2/3 Tartratest on Slovakkias,1/3 Poolas.
Lõunasse jäävast Madal-Tatra mäestikust lahutavad Tatraid Liptovi ja Popradi org.

Tartrate ja ühtlasi Slovakkia (ja Karpaatide) kõrgeim tipp on Gerlachovsky štit, 2655 m.
Poola kõrgeim, Rysy, 2499, asub samuti Tatrates. Slovakkias on kokku 40 mäge kõrgemad kui 2000 m.

Tatrad koosnevad peamiselt graniidist, dolomiidist, savist ja kiltkivist. Mäestiku ajaloos on oluline seik ca 15 miljonit aastat tagasi toimunud "sisselangemine", millega mäestik kaotas ca 6 km oma kõrgusest. See "sisselangemisorg" eraldab Tatraid Liptaueri ja Popradi basseinist. Nimetatud põhjusel pole Tatratel ka eelmäestiku osa. Tänane nägu on viimase ca 2 miljoni aastaga ja selle sees olnud jääaegadega tekkinud. Liustikud lükkasid endale teed, jättes maha orud ja moreeni.

Tatrate piirkond on Slovakkia külmemaid. Tuul puhub enamasti loodest. Keskmine sademete hulk aatas 300 mm (Maailma keskmine - 1000, kõrbetes 250, Eestis 500-800; Eesti väikseim - 309 /1941 Pärnus; Eesti suurim 1157 / 1990 Raplamaal Nääril; Atacama kõrbes ei sadanud 400 aastat)

KARPAADID:

Roheline - Lääne-Karpaadid

Oranž - Ida-Karpaadid

Lilla - Transilvaania platoo

Punane- Lääne-Transilvaania mäed

Sinine - Transilvaania Alpid

Banska Štiavnica

Banska Štiavnica

• 10 000 elanikku
• Asub keset Slovakkiat - 170 km Bratislavast ja 240 km Kosicest (Slovakkia suuruselt teine linn)
• AJALUGU: 
• Asustatud juba 3 saj eKr, metalle kaevandasid siin juba keldid ja vanad slaavlased. Esmakordselt mainitud 1156 kui terra banensium - kaevanduste maa. Kuna hõbe oli üks olulisemaid kaevandatavaid metalle, sai koht peagi nimeks "hõbelinn".
• 
  
• Oli kuni 13 sajandini tähtususetu. 1238 sai temast üks Ungari Kuningriigi (Habsburgide monarhia) tähtsamaid kuningalinnu. Kohalikule slaavi tõugu rahvale liitusid ungari kuninga Geiza poolt kohalekutsutud sakslastest kaevurid ja koos tehti sellest üks Euroopa prominentsemaid linnu ning Eur suurim hõbeda ja kulla tootja. 
• Loommulikult hakkas linn kasvama. Ja loomulikult hakkasid sellesse keskaja Euroopa Eldoradosse tungima ka vaenlased, eelkõige türklased. Kindlustused ümber linna, kaks lossi.
• Oli sajandeid Austria-Ungari keisririigi varakambriks.  Rikkad hakkasid siia oma paleesid ehitama, siia toodi ajastu kuulsaimad arhitektid ja kunstnikud. 
• 18. saj oli Ungari Kuningriigi suuruselt 3. linn (23 000 elanikku)

• Linn oli eesrindlike võtete algataja kaevandamises, siinset Kaevandus- ja Metsandusakadeemiat loetakse maailma esimeseks tehnikakõrgkooliks (Banska Akademia, 1762) 
• Linn andis oma vara välja niikaua, kui tal seda oli. Lõpuks jäi ise vaeseks. Tänu mäendusakadeemiale elati veel tükk aega, Tšehhoslovakkia moodustamisega aastal 1919 langus jätkus. 1970ndatel oli suur osa keskusest varemetes, tõeline kummituslinn. 
• Tänu UNESCO nimekirja võtmisega 1993 on taas elule ärkamas. 
• Vahemikus 1790-1863 toodeti 490 tonni hõbedat ja 11 tonni kulda. Viimane linna kaevandus  (Štiavnica) suleti 2001.
• 
  
• VAATAMISVÄÄRSUSED
• Ajaloolises linnasüdames on 360 kaitsealust objekti.
• Nagu arhitektuuriõpik.
• Domineeriv vaade linna keskuses on Vana loss terrassil Trojicne väljaku lääneservas. Lossi vanem osa on kunagine Neitsi Maarja kirik, ehitatud 13 saj 3löövilise romaani basiilikana. Täna on selles kaevanusmuuseum.
• Vastasnõlval Uus loss aastast 1571. Samuti kaevandusmuuseum rõhuga türgi sõdade dokumentatsioonil. Siit on ilus vaade kesklinnale.
• Enamus vaatamisväärsustest on Trojičné väljaku ja  Radničné väljaku vahel - nagu gooti stiilis St Katherine kirik 15. saj-st ja saleda kellatorniga raekoda.
• Trojičné väljaku keskel, ümbritsetuna vanadest linnakodanike majadest, asub imeilus Püha Kolmainu sammas. Ehk katku sammas - kui katk taandus, tehti tänutäheks. 1710 viis katk endaga ca poole linna elanikkonnast. Algne sammas oli suht lihtne, 1759-64 asendati uhkemaga. All 6 pühakut - katkupeletajat ja kaevurite kaitsjat. 
•   
• Suurim hoone väljakul on Hellenbachi maja, kus kunagi asus kaevanduskohus, hiljem akadeemia. Täna - ikka jälle mäendusmuuseumi käes. 
• Järgmine oluline hoone on Kammerhofská ulica'l Kammerhof - aastast 1550 erinevate gooti stiilis hoonete liitmisega saadud hoone. Täna Slovakkia kaevandusmuuseum - nüüd siis selle peahoone. Kõige põnevam mäendusmuuseumi osa on aga linnast väljas koos võimalusega kaevandusse minna. 
• Mööda ei tohi minna baroksest Kalvarija mäest (kannatuste raja mäest) - 23 objekti looduses mäel Štiavnické vrchy nimega.
• 
  

http://www.slowakei.com/slowakei/banska-stiavnica/banska-stiavnica.html

http://www.banskastiavnica.sk

LEGEND SISALIKEST

Palju-palju aeega tagasi, kui kõik ilm nägi välja hoopis teistsugune, kuid olid ikkagi olemas juba Štiavnica armsad mäed, jäi üks lambakarjus päikese käes oma lammaste kõrvale magama - sellele nõlvale, kus täna asub vanalinn. 

Järsku äratas teda mingi helkiv valgus - karjus ärkas ja märkas kaht sisalikku, ühe selg kaetud kulla-, teisel hõbedatolmuga. Sisalikud põgenesid kivi alla. Karjane keeras kivi ümber ja leidis sealt kullast kaelakee...

See juhslik seik muutis nii vaeese karjuse elu kui sai ka kaevandustööstuse alguseks. Ja nii sattusid sisalikud koos kaevurite tööriistadega ka linna vanimale vapile. Ja nii on ka iga-aastasel nn salamandri-paraadil esisammujaks karjus, kes hoiab käes sisalikku (salamandrit). 

Mägi, mille nõlvadel lugu juhtus,  annab nime Glanzenberg - Shining Hill. On väga tõenäoline, et esimesed kaevandamistoimingud tõesti algasid siin. Seda tõendavad mitte ainult tänane mäe nimi -  vaid ka kaevandustööde jäänused ja hooned, mida arheoloogid on siin avastanud.

Banská Štiavnica seitse imet

Vanas maailmas oli 7 mailmaimet. BŠ-s on imesid rohkemgi, kuid tutvustame seitset:

1) Banska Štiavnicas tuleb lumi alati maha pühakute PeeterPauli (päeval) - (sõnamäng). See lause tekitab kahtlemata kõhklusi, arvestades kohalikku kliimat. Peetruse ja Pauluse pühapäev tähistab õppeaasta lõppu ja suve algust, mis on aasta kuumim aeg! Kui aga keegi peaks panustama, et see ei ole tõsi, kaotaks ta kindlasti, una see küsimus ei ole seotud päevaga, vaid kiriku fassaadil olevate kujudega - Neitsi Maarja ülestõusmise kirik .. Kui ta lundab, langeb lumi ka neile ja ümbritseb need atraktiivseks vaipaks. Pole kahtlust, et siin Štiavnicas langeb lumi Püha Peetrusele ja Paulusele igal aastal.

2) Igaühte, kes soovib teada saada täpset aega Štiavnica raekoja kellast, võib oodata üllatust. Kell näitab vaatajale aega, mis on väga erinev vaataja ootusest. Pärast selgituse saamist, et kella seierid on paigaldatud vastupidiselt teistele kelladele ja seega suur seier tähistab tunde ja väike minuteid, võib segaduses võõramaalane lõpuks kergendust tunda. Tekkis selline lugu raekoja renoveerimisel 18. sajandil ja selle kohta on mitmeid selgitusi. Ühe sõnul tuli kellameister maalt, kus selline seierite paigaldamine oli normiks. Teise järgi paigaldas seiereid meistri õpipoiss ja kuna  töd jälgisid tõsised linnavolikogu liikmed, teadvustas nooruk vastutust... ja ajas lihtsalt seierid segamini.  Viga ei märgatud enne, kui kella tegijad olid linnast lahkunud ... Ja on veel üks versioon: linnavolikogu liikmed olid arvamusel, et tund on pikem kui minut ja seega on see pikem seier õigustatud tunde näitama. Ja viimane versioon - kui kella kontrolliti, oldi rohkem kui tavaliselt purjus ja keegi ei märganud ..

3) Kitsed olid varem Štiavnica vaesemates osades laialdaselt levinud koduloomad. Kits on tuntud oma suurepärase söögiisu poolest, ta sööb peaaegu kõike. Sa pead ainult köitma ta aeda ja hiljem õitseb seal väga vähe taimi... Kuid Štiavnica aiad on väga järsud ja paiknevad mõnikord samal kõrgusel kui kaevandushoonete katused. Sellise maja omanik võis oma kitse korstna külge siduda ja ta ei pidanud muretsema, et tema kitse sööb naabri heina.

4) Vahetusseläinud ülemised ja alumised korrused.  Banská Štiavnica majad on ehitatud uskumatult künklikesse maastikesse. Niisiis, mõnikord juhtub, et me siseneme majja  teiselt või kolmandalt  korruselt ja laskume seejärel trepist alla, et jõuda esimesele korrusele. Võite seda imet kontrollida linna südames. Püha Kolmainsuse väljaku Oberaigneri maja teisele korrusele pääseb   Starozámocká tänava 19  sissepääsu kaudu, kus on ilus portaal, mida kaunistavad viinamarjade ja viinamarjade motiivid. Püha Kolmainsuse väljakult sisenetakse maja esimesele korrusele. 

5) Vesi voolab üle silla. Sillad on ehitatud maailmas õldjuhul selleks, et  inimesed saaksid ülel jõgede ja ojade minna. Štiavnicas on vastupidine - vesi voolab üle silla, inimesed ja vankrid lähevad silla alt. Nimelt ehitati kunagi minevikus akvedukt üle tee, et vesi saaks voolata  Banský Studenec'ist Štiavnicasse.  Nii sündiski veel üks Štiavnica ime. Tänapäeval on akvedukt kuiv ja seda võib näha teel Banský Studeneci, tee vasakul küljel.

6) Korstnasse kukkunud härg. Kas maailmas on korstnat, kuhu härg võiks kukkuda? Štiavnicas on vastus jah. See ei ole aga korsten maja katusel. "Korsten" on ka kaevanduste ventilatsioonišahtidele antud nimi. Ja ükskord, kui niidul karjamaale kuulunud härja langes sellesse korstnasse, pidi ta öö veetma kuue meetri sügavuses augus. Kitsikuses härja päästsid kaevandustöötajad.

7)     Vaade Uuest lossist  andis varakult teada kutsumata külaliste lähenemisest. Tornisõjaväelane, kes puhus iga veerand tunni järel oma sarve, andis sellega märku nii sellest, et valvur on tööpostil kui sellest, et linn ei ole ohus. Nii sündis Štiavnica eluskellade traditsioon. Meie ajast oli see traditsioon taaselustunud ja nii kõlab helisignaal New Castle'ist iga viisteist minuti järel. See osutus  linna külastajatele suureks atraktsiooniks ja üksiti kohalikele Štiavnica elanikele meeldetuletuseks sellest, kui kiiresti aeg lendab ...

Kaevur Nácko

Banská Štiavnica minevikust on palju legende ja nende arvu suureneks veelgi, kui kaasata ka kõik kaevur Nácko kujuga seotud lood. Kaevur Nácko ja tema kaaslane Hancko on olnud kohalike suuliste traditsioonide osa juba ammusest ajast. Nad kehastavad kohalikku Štiavnica inimest - heasüdamlik karikatuur Štiavnica ja Hodruša tavalise inimese maailmavaatest koos ideedega nii suurte kui ka väikeste probleemide lahendamiseks. Nacko on salakaval või pigem usub, et ta on salakaval, ta on uhke, et ta on kaevur ja ta on macho, kuid pingelises situatsioonis eelistab ta lihtsalt ilma võitluseta põgeneda. Tal ei meeldi midagi rohkem kui ülemuse petmine ja ta ei karda midagi rohkem kui oma Léna ranget pilku. Leiab alati rahumeelse lahenduse. Banská Štiavnica Nácko't on aastaid edukalt mänginud  Jozef Osvald.

ERASMUS

Erazmus Rössel oli tähtis mees. Ta oli üks Štiavnica kaevanduste omanikest - talle kuulusid kaevanduskompaniid Waldbürgers ja Rinbürgers, tal oli peaväljakul maja. Ta valiti kaks korda linnakohtunikuks  ja seejärel linnapeaks. Lisaks kaevandustele ja majadele kuulusid talle ka veskid, õlletehased jne. Neitsi Maarja kirik, tuntud ka kui Frauenbergi kirik, ehitati samuti tema üleskutsel ja tema nime tähistavad ka Horná ja Dolná Resla linnaosad.

 Õnn oli aga hüljanud Erazmuse poja Vavrineci. Tema õnn  vähenes erit pärast seda, kui ta pidi hakkama maksma ülalpidamist oma venna lesele. Kätte jõudsid rasked ajad - tumedad pilved kogunesid nii kaevandusäri kui kaubanduse kohale kogu Ungari Kuningriigis. Ottomani türklased jõudsid lõunaosast Kesk-Slovakkia kaevanduslinnade lähedale ... Ja siis saatis saatus veel eriti julma käigu: Vavrinecil omandas kaevanduse lähedal asuvas Štiavnicés, mis oli kahe teise venna kaevanduste vahetus läheduses, nii, et neil tuli jagada šahti ja ühendada tunnelid. Naabruses töötavad kaevurid hakkasid Vavrineci kaevandusest maaki välja kandma. Ja nad kandsid välja ikka hea koguse. Kui tõde tuli ilmsiks, puhkes pikk tüli hüvitise üle. Vavrineci tervisele see kõik hääd ei teinud ja pärast tema surma otsustas ka kuningas tema vastu. Oma osa mängisid siin Vavrineci vastaste poolt Viinile tarnitud kallis kingitused ...

Samal ajal räägiti linnas aga palju hoopis Vavrineci tütrest Barborast. Ta oli ilus, haritud, üksik ja veel rikas. Ja nii pole imestada, et nii palju kui peigmehi oli ka kadedust ja kuulujutte. Kui vestlus pöördus Barbora peale, ei olnud tõde vaja kuigi palju täiendada, , sest noor daam elas lustilist vini ja pidustustega täidetud elu, kus mõned külaastajad jõudsid toime panna isegi kuritegusid. Ja nii olevatt mitmed Barbora austajad riputatud tema silmade ette mäele, kus täna seisab Uus loss. See tundus Barbarale ebameeldiv ja nii palus ta linnavõime võllased maha võtta, lubades ehitada sellele kohale ilus lossi.

Kuid legend ei lõpe veel: uhke Barbora ei õppinud oma vigadest. Kord pärast seda, kui ta oli tähistanud Hroni jõe ääres suure peoga jahi lõppu, sai ta kiri oma onult Kremnica kloostrist. Kiri hoiatas ja ärvardas teda nii jumaliku kui maise karistusega. 

Barbora sai vihaseks, tõmbas sõrmest sõrmuse ja heitis selle jõkke sõnadega, et ta oleks valmis olema vaene ja auväärne, kui see sõrmus tema jurde tagasi tuleks ... Ja  üleannetu Barbora korraldas uue peo. Külalistele süüa valmistav kokk leidis oma üllatuseks aga kala puhastades selle sisemusest kuldse sõrmuse. Kokk, kes ei olnud asjaoludega kursis, pani sõrmuse serveeringuks kala lõualuudesse, et oma käskijat üllatada-rõõmustada...  Kui Barbara sõrmust silmas, kukkus ta minestunult maha. Ta teadis, mis teda ees ootab!

Siinkohal legend lõpeb. Ajalugu aga kinnitab, et Barbora Rösselová lõpetas (1575) tõepoolest vaesuses. Ta maeti Neitsi Maarja kirikusse.

TAMM

Banská Štiavnicat ümbritsevate reservuaaride tammidel (tuntud kui tajchid) seisavad puidust putkad. Neisse on peidetud masin, mis reguleerib vee taset. Ajaloost on need tuntud kui “mungad” ja legend räägib, kuidas nad selle nime said.

   Kaua aega tagasi, kui ehitati Veľká vodárenská veehoidla tammi (muuhulgas vanim kõikidest reservuaaridest), ei olnud keegi kindel, kas tamm suudab vee tohutule survele vastu seista. Mitte ainult kaevurid polnud need, kes kartsid, ka linna linnaisadel oli kahtlusi. Ja kui tamm muudkui kasvas aina kõrgemale ja kõrgemale, tundus kahanevat isegi arhitekti enda - Darumini, Roomast tellitud arhitekt-ekpert - enesekindlus, kui ta iga päev piki tammi edasi-tagasi kõndis.

Lõpuks oli tammvalmis ja reservuaar täidetud. Kõik tundus olevat korras: tammi hoidis ja inimesed rahunesid. Nad õnnitlesid arhitekti ja loomulikult algasid raekojas pidustused. Väidetakse, et vein voolas nagu jõgi, mistõttu ei olnud ime, et keegi ei kuulnud keset ööd meeleheitlikku kloppimist uksele. Kui lõpuks üks sulane märkas ukse avada,  seisis seal kurnatud mees ja ütles ainult: „Vesi, vesi, tamm lekib ...!”

Külalised tardusid. Itaallane oli paugupealt kaine. 
Tõsi - vesi lekkis ja jooksis mäest alla linna poole. Oht oli selge - kui leke suureneb, võib tammi puruneda. 
Hommikul tühjendati veehoidla. Arhitekt kontrollis oma tammi meeter meetri haaval. kuid ei suutnud selles ühtegi pragu ega lekkekohta leida. Linnas hakkasid levima kuulujutud  kaevanduste kummitustest. Štiavnicas valitses hirm. Darumini kõndis mööda tammi ja muudkui kontrollis ja kontrollis, üle tuhande korra, kuid ta ei leidnud midagi. Meeleheitel pakkis ta oma kotid ja läks koju tagasi. 
Ei läinud kaua, kui ta naasis ta süngemana kui kunagi varem. Linnavolikogu hämmastas tema ettepanek: „See tamm ja kõik teised on tugevad ja läbitungimatud alles pärast seda, kui me müürime sellesse elusa inimese!” Linna-isad olid täiesti šokeeritud - kes sellist asja enne kuulnud on? Veelgi enam, kes oleks nõus sellise asjaga? 

Tormiline arutelu jätkus kuni hommikuni ja edasi. Arhitekti ettepanek tehti pihuks ja põrmuks. 
Aeg möödus. Tammid jäid lõpetamata. Ühel päeval koputas dominikaani kloostri aboot Darumini dominiiklaste kloostri abt uksele ja avaldas talle, et Frantšeki nimeline munk on tulnud kloostrisse palverännakule ja see  mees kahetseb hirmsasti oma patte ja lepituseks on valmis  panustama tammisse  ... Itaallane jäi keeletuks,  kuid mõne minuti pärast noogutas vaikselt oma nõusolekuks. 
Järgmisel päeval tulid kõik, kes olid võimelised, vaatama vaatama. Abt õnnistas munka  ja siis kadus munk aeglaselt savikihi alla. Keegi ei maganud sel ööl - reservuaar oli täis ja kõik ootasid, et näha, mis juhtub. 
Lekkeid enam ei tekkinud ja tamm peab tännaseni.  Munki Františeki mälestab tammi peal asuv puuhütt.

Bachledka puuladvarada

Bachledka Ski Sun

Bachledka puuladvarada asub  Pieniny Rahvuspargi majesteetlikus metsas ning esitleb ja tutvustab Belianske Tatrare unikaalset loodust - enam kui 600 m pikkusel rajal õpitakse tundma nii loomi kui taimi, kuid leitakse ka mitmeid üllatusi. 

Vaade 32 m kõrguselt vaatetornist on muljetavaldav. Raja kogupkkus - 1234 m (631 vaatetornini, 603 tornis). Raja kõrgeim koht - 24 m.

"Sõberrajad":

• Tšehhis Lipno, avati 2012.
• Tšehhis Krkonoše Rahvuspark 
• Saksamaal Baierimaal 2009, esimene ja seni pikim, 1300m
• 2013 Balti meres Rügeni saarel
• Saksamaa, Schwarzwald
• Saksamaa, Saarland

https://chodnikkorunamistromov.sk/en/

Demänova

Slovakkkiat tuntakse tuhande koopa maana: koopaid arvatakse olema 4450, neist jääkoopaid 40. Pikima ja komplekssema, Demänovska koopasüsteemi kogupikkus on 41 km.

Vabaduse koobas asub 13 km Liptovsky Mikulašist lõuna pool Madal-Tatrates, oru paremal küljel, mõni km eemal kuulsast Jasna suusakeskusest.
Parkimisplatsilt viib serpentiintee koopani, tee on ca 400 m ja kõrguste vahe 67m, võtab ca 10-15 minutit. Tee ääres on sildid (Lehrpfad).
Ringkäigud igal täistunnil

http://www.ssj.sk/de/jaskyna/4-die-demanova-freiheitshohle


GIIDI TEKST VABADUSE KOOPAS:

Vabaduse koobas on Slovakkia enimkülastatud koobas ja on kantud ka UNESCO maailma looduspärandi nimekirja.

Tegemist on 9 tasandil asuva käikude võrgustikuga. "Kaunistused" on tekitatud nii vihma-kui sulamisvee poolt süsinikdioksiidi kaasabil. See on väga aeglane füüsikalis-keemiline protsess, 1 mm3 tekkimiseks kulub 10-15 aastat ja sõltub juurdetuleva vee hulgast.

Koobas leiti augustis 1921 määrimaa teadlase Alois Krali'i poolt. 1922 tehti koobaste uurimiseks komisjon, 1923 toodi kohale elektrivalgus.

Kõrguste ristmik: siin kohtuvad 3 võimalikku läbipääsu piki Demänovka jõge, mis tuleb 4 kilomeetriks maa alla, et siis jälle maapinnale liikuda. Koopas elavad kõige tuntumad lendavad ietajad - nahkhiired. Slovakkias leidub 30 nahkhiireliiki, siin 4. On kogu maailmas ohustatud loomad.

Suur Toomkirik: nii siinse koopasüsteemi kui kogu Slovakkia suurim jääkoobas. 66 m kõrge. Vasakul olevat käiku nimetatakse marmorveevoodiks, sedakaudu aastal 1921 koobastik avastatigi. Seintel "armunud" ja "linnutee" - loojaks-moodustajaks Weichsinter (?).

Janaceki toomkirik - asub nljandal tasandil, nime on saanud kuulsa tšehhi helilooja Leoš Janaceki järgi. Kiriku ülemises osas asun 250-300 tuhat aastat vana gooti sammas.

Kuningate galerii: Igavese igatsuse sammas. Kaks vastastikku seisvat-kasvavat kujutist igatsevad teineteist juba sajandeid, kuid allikas, mis võinuks nende soovi täita, loobus. Märkimisväärne on kogu käigu vasak serv - eriti rikkalikult värviline. Kuldne järv.

Roosa saal kuulub koobastiku ilusaimate hulka. Vasakul vesirooside järv.

Hviezdoslavovi kirik on nime saanud tšehhi kirjaniku järgi. Siin asub pks ilusamaid koskesid - leinaloor. Kuigi koobas on sajandeid pime olnud, on siin imeised värvid.

Janošiki kirik: nimi slovakkia rahvuskangelaselt Juraj Janošikilt, kes rikastelt võttis ja vaestele andis ja 1713 Liptovsky Mikulašis hukati. 1 m spgavune peegeljärv tõstab koopa ilu veelgi esile.

Smaragdjärv: ringkäigu kõige ilusam ja kõige sügavam järv (2,5-3 m sügav). Järgnev 40 m pikkune käik kannab nime "Kaannatuste käik" - nimi sellest, et koobaste uurijad kaevasid selle käsitsi.

Koopasurnuaed: Nimi sellest, et mitmeid tuhandeid aastaid tagasi langes siin koopalagi sisse. Lubjakivikihid langesid sisse ja matsid koopa ilu. Hakkasid küll tekkima uued kaunistused, kuid kuna vett vähe, siis aeglaselt, praegu praktiliselt juurde ei kasva.

• On morfoloogiliselt kõige huvitavam osa Demänova Jaskynny koopasüsteemist. 
• Koobas on 8126 m pikk ja kõrguste vahe kuni 130 m. Võimalik läbitav osa 1800 m. 
• Meritähed, korallid, stalaktiidid,
• Karukoobas - leitud koopakaru kondid (ursus spelaeus).

Czestochowa

Częstochowa  (elanikke 260 000) on Poola vaimne keskus ja pühakoda. Oma kuulsuse võlgneb ta imettegevale Musta Madonna ikoonile, mida hoitakse Jasna Góra ehk Valguse Mäe kloostris, mis omakorda on läbi sajandite tõmmanud ligi palverändureid lisaks Poolale üle kogu maailma.

Tänapäeval on Częstochowa maailmas tähtsuselt/suuruselt viies palverändurite meelispaik, eespool on Varanasi (India, hinduism), Meka (Saudi-Araabia läänepiirkond, moslem), Lourdes (Prantsusmaa, katoliiklus), Rooma (Vatikan, katoliiklus). 

Palverändurid ja turistid käivad Częstochowas peamiselt Neitsi Maarjaga seotud kirikupühadel, kõige suurem püha on 15. august, Neitsi Maarja TaevaminemisePüha  (Maarja surmapäev, eesti rahvakalendri järgi Rukkimaarjapäev, 8.september Maarja sündimise päev, rahvakalendris Ussimaarjapäev).

Neitsi Maarja elas pärast Kristuse ristilöömist apostel Johannese juures ja külastas taas mitmeid poja eluga seotud paiku. Lõpuks pöördus ta palves Jumala poole sooviga elust lahkuda. Teda külastas ingel, kes lubas, et Maarja saab kolme päeva pärast Paradiisi, kus ta poeg teda ootab. Ingel kinkis talle palmioksa ja Maarja andis selle omakorda pühale Johannesele sooviga, et seda kantaks matustel tema ees. Maarja palus inglit, et tema suremise juures viibiksid kõik apostlid, ja see soov täideti. Maarja surmaööl ilmus Jeesus koos teda saatvate inglitega. Maarja hing lahkus kehast poja käte vahele, kes kandis ta Taevasse.

Częstochowa linn tõmbab oma auraga igaüht, sõltuvalt, kas uudishimust või pühadusest ja jumalakartlikkusest.

Ajalugu

Esimene kirjalik allikas, kus linna märgitakse, on aastast 1220. Częstochowa tõeline areng algas tegelikult Ungarist tulnud Pauliitide Ordu saabumisega 1382a. Mungad asutasid mäetipule kloostri, mis sai nimeks Valguse Mäe klooster. Klooster kogus kuulsust tänu Neitsi Maarjat kujutavale pühapildile, mida nimetati Mustaks Madonnaks. Esmakordselt toodi see kloostris rahva ette 1384a ja see hakkas meelitama kloostrisse palverändureid üle kogu Euroopa. Ikoonil öeldakse aga olevat imettegev võim.

Klooster kasvas tänu jõukusele ja tähtsusele üsna pea korralikuks kindluseks, mida

ümbritsesid tugevad müürid ja massiivsed bastionid. See oli Poolas põhimõtteliselt ainuke koht, mis suutis vastu seista rootslaste vallutustele 1655-56a ja see “ime” omistati muidugi taas Mustale Madonnale, kuigi tegelikult viidi ikoon enne lahinguid kloostrist ära Sileesiasse, aga kuidagi suutis ta ikkagi kloostri päästa.

Częstochowa linn kasvas kui palverändurite keskus. 19.sajandi II poolel ehitati Warssavi-Viini raudtee, mis omakorda soodustas tööstuse ja kaubanduse arengut. II ms alguseks oli Częstochowas 140 000 elanikku.

Peale sõda püüdsid kommunistid varjutada linna pühadust ja kloostri tähtsust ja alustasid Częstochowas tööstuse intensiivistamist. Częstochowasse rajati mitmeid metalli- ja terasetehaseid, mille korstnad täitsid linna ümbritsevad metsad suitsuga. Sellest hoolimata kõrgub klooster uhkelt Valguse mäel ja näitab palveränduritele teed nende teekonna lõppu. Valguse Mäe klooster

Katoliikluse sümbol Poolas, Valguse Mäe klooster näeb pigem välja kui kindlus. See asub mäe tipul, linna keskusest läänes ja on juba kaugelt selgesti äratuntav selle graatsilise ja sihvaka torni järgi. Kloostri peasissepääs on lõunaküljelt ja selleks, et sisse pääseda tuleb läbida neli järjestikust väravat. Ka läänepoolel on üks värav. Kloostri väravad on külalistele avatud 6.30-20.30 iga päev.

Müüride taga peituvad mitmed hooned sh kabel, kirik ja klooster. Imettegeva pildi kabel on kloostrikompleksi vanim hoone ja just selles hoitakse ka Musta Madonna ikooni. Ikoon on kõrges altaris ja on öösiti kaetud hõbedase kattega (20.30-06.00), samuti on ikoon kaetud keskpäevast 13.30ni ning laupäeviti-pühapäeviti ja riiklikel pühadel 13.00-14.00. Võib olla pisut raske ikoonile ligi pääseda, sest kabel on pidevalt palverändureid ja turiste täis.

Mahukas basiilika on kabelist lõunas ja ehitati algselt gooti stiilis, ühe-löövilisena. Selle

praegune välimus pärineb 17.sajandist ning selle sisustus ja kaunistused on külluslikus barokk- stiilis.

Kabelist vasakul, vastasküljel, on klooster. Selles on võimalik külastada 17.sajandist pärinevat Rüütlite Halli esimesel korrusel. Hallis on seeria üheksast maalist, mis peegeldavad kloostri ajaloo tähtsamaid verstaposte, sh ka hussiitide rünnakut 1430a ja lahingut rootslastega aastal 1655. Musta Madonna täpne koopia, küll ilma rüüta, on halli nurgas ja seal saab seda ka lähemalt silmitseda.

Kloostris on kolm muuseumi, pääs nendesse on tasuta, annetuse võib jätta karbikestesse, mis on iga muuseumi sissepääsu juures. Kõik muuseumid on avatud iga päev aprillist septembrini 9-17 (muul ajal kuni 16.00). 

Kompleksi lääneosas on kloostri 600. aastapäevale pühendatud muuseum, kus on välja pandud jumalateenistustel kasutatavad nõud ja rõivad, vanad muusikariistad, maalid kloostri eluolust ja portreed selle asutajatest ja vanematest, lisaks veel mitmed kloostrile tehtud annetused, nende hulgas ka Lech Walęsa annetatud tema Nobeli preemia aastast 1983. 

Samas kõrval on arsenal, kus on vanad relvad ja üks Musta Madonna rüü. Varakamber on üleval käärkambris ja seal saab näha palverändurite kingitusi kloostrile. Nende eksponaatide hulgas on reliikviaid, monstrantse, kodualtareid, Matejko maale ja veel üks Musta Madonna rüü. 

Kloostri külaskäigu krooniks on käik üles kloostritorni (avatud iga päev aprillist septembrini 8-16). Torni on mitmeid kord lõhutud ja siis jälle taastatud, praegune on ehitatud 1906. Torn on umbes 106m kõrgusel, see on kõrgeim ajalooline kirikutorn Poolas. Tähele tasuks panna tornitipus olevat linnukuju (kukk? vares? – ingl crow) leivapätsiga. Tornis on 36 kella, mis mängivad Neitsi Maarja meloodiat iga 15 min tagant (või 15min enne täistundi?)

Teised vaatamisväärsused linnas

Kui Częstochowasse sissesõidul veel millekski muuks aega jääb, siis soovitatakse külastada Püha Barbara kloostrit, mis asub kloostrikompleksist umbes 1 km lõunas. Ehitatud on kirik 17.sajandil, kohta kus hussiidid lõikasid imettegevat ikooni ja selle siis minema viskasid. Kaks munka, kes ikooni sealt leidsid, tahtsid selle mudast puhastada ja selsamal hetkel purskas sellelt kohalt maapinnast allikas. Allikas on tänapäevani alles, see asub kiriku taga kabelis ja sellel öeldakse olevat tervistav toime. Kabeli võlvil on maal, mis seda lugu kujutab.

Częstochowa muuseum asub hilis-neo-klassitsistlikus stiilis raekoja hoones, mis ehitatud aastal 1828. Muuseumis võib näha mitmeid ajutisi näitusi ja kollektsiooni Poola kaasaegsest kunstist, samuti etnograafilist kollektsiooni Częstochowa ajaloost.

Częstochowa Must Madonna

Must Madonna on maal-ikoon pärnapuust puidutahvlil mõõtmetega 122 x 82 cm. See kujutab Neitsi Maarjat koos lapsega, Jeesus Kristusega. Pühapilt näeb välja nagu Bütsantsi ikoon, kuigi tegelikult ei teata, kus ja millal see valmistati. Selle valmistamisajaks arvatakse olevat vahemik 6.-14.sajandini ja kohaks pakutakse erinevate teooriate järgi Bütsantsi, Ruteeniat, Itaaliat, aga ka Ungarit. Teada on aga, et 1382a toodi ikoon Ruteeniast ja anti see mõni aasta hiljem Pauliitide Ordule.

1430a sai ikoon kahjustada, selle röövisid hussiidid, kes lõikasid Madonna näole suure kriimu ja murdsid puutahvli pooleks. Pilt taastati hiljem Krakowis, aga arm Madonna näole jäeti alles, kui märk pühaduseteotusest.

1717 krooniti Must Madonna Poola kuningannaks. Kroonimistseremoonial osales ligi 200 000 usklikku. See ikoon on esimene pühapilt, mis väljaspool Itaaliat on kunagi kroonitud. Kuna tegu on ikkagi kroonitud ja rikkalikult kaunistatud rüüga ehitud Madonnaga, on Madonnal ka oma “riidekapp”, kus hoitakse tema “garderoobi” – erinevaid kaunistatud kangaid ja kroone, mida vahetatakse ja kasutatakse erilistel puhkudel.

Augustow

Elanikke ca 30 000

Augustów (leedu Augustavas) on linn Kirde-Poolas Podlaasia vojevoodkonnas. Ta asub Via Baltical ning on oluline teede ristumispunkt: põhjas viib tee Suwałki, kirdes Leedu piirini, läänes Ełki ning Olsztynini, edelas Varssavini ja lõunas Białystokini.

Praegune haldusjaotus Poolas on alates 1. jaanuarist 1999.

Poola jaguneb 16 vojevoodkonnaks (województwo). Need jagunevad omakorda

maakondadeks (powiat), mis jagunevad veel valdadeks (gmina).

Praegused vojevoodkonnad põhinevad laias laastus Poola ajaloolistel piirkondadel; eelmine haldusjaotus oli orienteeritud suurematele keskustele, mille järgi vojevoodkonnad ka nimetati.

Uute vojevoodkondade pindalad ulatuvad alla 10 000 ruutkilomeetrist (Opole vojevoodkond) üle 35 000 ruutkilomeetrini (Masoovia vojevoodkond) ja rahvaarvud 1 miljonist (Lubuszivojevoodkond) üle 5 miljonini (Masoovia vojevoodkond).

Podlaasia vojevoodkond jaguneb kolmeks maakonnaõigusega linnaks, need on Białystok,Łomża, Suwałki.

Augustów sai linnaõigused Zygmunt II Augusti (Sigismund Augusti) käest 1557 aastal.

Sellest ka linna nimi, kuninga auks. Linn arenes üsna aeglaselt ja traditsiooniliselt nagu ikka ümber suure turuplatsi.

1970nendatel sai linnast turismimagnet ja siis liideti Augustówit ümbritsenud asulad üheks omavalitsusüksuseks (1973). Linna asub Netta jõe ja Augustówi kanali kallastel, need on oluliselt mõjutanud linna ajalugu. 1970nendatel tunnustati Augustówit ametlikult kui tervise- ja puhkekuurorti.

Kuni 1569. aastani kuulus Augustów Leedu Suurvürstiriigi koosseisu. Siis sõlmiti Lublini

unioon, millega tekkis Poola-Leedu ühine riik, mis eksisteeris aastatel 1569–1795. 1656

tungisid Augustówisse tatarlased ja 17. sajandi teisel poolel laastas linna katk.

1795. aastal toimus Poola riigi kolmas jagamine, sisuliselt jaotati Poola-Leedu riigi

territoorium ära Preisimaa (Napoleon), Venemaa ja Austria vahel. Augustów hakkas seega

kuuluma Preisimaale.

Venemaa sai kõik maad Neemeni ja Bugi jõest (langeb üldjoontes kokku hilisema Curzoni

liiniga) ida pool (120 000 km²), Preisi sai Varssavi linna ning Neemeni lääne ja Pilicast

põhja poole jäävad maad (Masoovia vojevoodkonna põhjaosa koos Warssavi linnaga ning

Białystoki vojevoodkonna; kokku eri andmetel 55 000 km² või 48 000 km²) ning Kuramaa

hertsogiriigi ja Piltene piirkonna. Austria sai Põhja-Galiitsia (Krakówi ja Sandomierzi linna

ning Lublini ja Radomi vojevoodkonna; kokku 47 000 km²).

1807. aastal moodustas Napoleon Warssavi hertsogiriigi, nö iseseisva riigi, mille koosseisu hakkas kuuluma ka Augustów, see hertsogiriik ei püsinud muidugi kuigi kaua (1807-1813).

Viini kongressil 1815 toimus järjekordne Poola jagamine: Varssavi Hertsogiriigist moodustati Venemaaga reaalunioonis olev Poola Kuningriik (nn. Kongressi-Poola), Preisimaa sai Suur- Poola (Poseni suurhertsogkond), Krakówist ja selle ümbruskonnast moodustati Krakówi Vabariik (Rzeczpospolita Krakowska), mis 1846 liideti Austriaga. Augustów hakkas kuuluma nn Kongressi-Poolasse ehk Venemaale. 1842. aastal sai Augustówist maakonnakeskus.

19. sajandi lõpuks (1875) oli linnas ainult 9400 elanikku, kes peamiselt elatusid hobuste ja veiste müügist, tegutses ka riidetööstus, peamiselt lina ja frotee. 20. sajandi alguseks (1899) oli linnas 12 800 elanikku ja selleks ajaks läbis linna ka raudtee.

I ja II ms ajal toimus linnas rängad lahingud. Aastatel 1939-1941 okupeerisid linna venelased, toimus palju küüditamiselt Kasahstani. 1942-1944 oli linn sakslaste kontrolli all, natsid hävitasid umbes 70 % linnast ja jätkasid linnaelanike väljasaatmisega. Juutidele oli oma geto, kanali ja jõe vahelisel alal ning praktiliselt kõik linna juudid hävitati.

Kuigi linn on pisike, on turistil siin palju vaadata. Eelkõige järved, kus on võimalik veesporti harrastada. Puhata on mõnus vanas sõjaväe jahisadamas, mis on tänaseks ilusti taastatud ja muudetud kuurortiks. Kuurorti juures on ka paavst Johannes Paulus II mälestuspink, mis tähistab paavsti esimest ja viimast külaskäiku.

Linna suur vaatamisväärsus on Augustowi kanal.

Kanal ehitati 19. sajandil ja sellest osa on tänapäeva Poolas, osa Valgevenes. Oma aja kohta oli see väga oluline hüdrotehniline saavutus, seda planeerisid tõelised eksperdid. Ehitati aastatel 1823-1839 ja see on 102km pikk, millest ca 80 asub Valgevenes.

See oli esimene kanal Kesk-Euroopas, mis ühendas kahte suurt jõge, Visla ja Neemeni jõge läbi mitmete teiste jõgede. Põhimõtteliselt oli mööda seda võimalik pääseda Läänemereni ja Musta mereni. Kuna ümbruskonnas on peale jääaja möödumist tekkinud mitmeid jõeorgusid ja järvesid, siis oli seda kerge liita ümbritseva keskkonnaga.

Kanali ehitamise põhjused olid nii poliitilised kui ka majanduslikud. 1821. aastal kehtestas Preisimaa mööda Visla jõge transporditavatele Poola ja Leedu kaupadele kõrged tollimaksud, mis takistas oluliselt Poola kaupmeeste pääsu Läänemerele. Nii rajatigi kanal, mille kaudu pääsesid poolakad Ventspilsi sadamani. Tegelikult ei hakatud kanalit nii mastaapsena kasutama, kuid siseveekoguna ja kohaliku veeteena oli sellel ikkagi suur tähtsus, eriti erinevate kaupade ja puidu transportimiseks kuni raudteevõrgu arenemiseni. 

Kanali tähtsus hakkas vähenema 1860nendatel aastatel, kui rajati Wawa-St.Peterburi raudtee.

I ms ning Poola ja Venemaa vahel peetud lahingud kahjustasid kanalit päris palju, aga seda hakati taastama juba 1920nendatel aastatel. Kahe maailmasõja vahel sai sellest tasapisi omaette vaatamisväärsus ja maaliline turismimarsruut kanuu- ja paadisõitjatele. II ms

hävitasid kanalit sakslased, sealhulgas sellel olevaid sildu, tamme ja lüüse. Peale II ms on

uuesti taastatud Poola territooriumil olev osa kanalist.

2004. aastal lisati Augustowi kanal UNESCO maailmapärandi ootenimekirja. Kanal on nii Poola kui ka Valgevene rahvuslik mälestusmärk.

Eestis on ootenimekirjas Kuressaare linnus, Balti klint ja puisniidud.