Suurim puidust gooti Altar maailmas asub Levoča kirikus des Hl. Jakobusbewundern. On 18,6 m kõrge ja autoriks Paul von Levoča. Nikerdas seda 10 aastat pärnapuust 16. saj alguses.
Kremnica rahapada (mündivermimistöökoda) on maailma vanim pidevalt käigusolnud ettevõte - münte vermiti siin juba 1328 ning hakkab tegema ka slowakischen Euromünzen.
Bratislava gobeläänid, mis on välja pandud Primatialpalais, on maailma täiuslikem gobeläänikogu. Vlmistatud onn need inglise kuninglikus manufaktuuris in Mortlake (ein Teil von London). Seeria koosneb 6-st eraldiseisvast osast ja 17. sajandist. Kujutatud on preestrinna Hero ja nooruk Leanderi traagiline armastuslugu.
Die größte Sintersäule der Welt verbirgt sich in der Höhle Krásnohorská jaskyňa im Saal der Riesen. Man nennt sie den „Tropfstein der Höhlenforscher aus Rožňava“ und sie ist 32,6 m hoch. Sie ist im Guinnessbuch der Rekorde eingetragen.
Die erste technische Hochschule der Welt war die Bergbauakademie, gegründet im Jahr 1762 durch Maria Theresia. Sie befand sich in Banská Štiavnica, dem Zentrum der Bergbauwissenschaft und Technik in Europa.
Das Gebäude der ersten Pferdenbahn in Großungarn (sie führte aus Bratislava nach Svätý Jur) ist eines der ältesten Bahnhofsgebäude der Welt.
Die Tatra-Gämse ist eine einmalige Gämsenart, die sich nach dem Ende der Eiszeit tausende von Jahren vollkommen isoliert entwickelte. Deshalb unterscheidet sie sich von ihren Verwandten in den Alpen oder Apenninen und man findet sie sind nirgendwo auf der Welt. Das zurzeit der Bestand nur etwas mehr als 1000 Tiere zählt, werden sie sehr streng geschützt.
Euroopa top:
Der Slowakische Karst (Slovenský kras) ist das größte Karstgebiet in Mitteleuropa (440 km²). Hier befinden sich 1110 Höhlen und Schluchten und weitere Karstgebilde. Zugänglich sind die Höhlen Domica, Jasovská, Gombasecká und Krásnohorská jaskyňa. Eine Rarität ist Silická ľadnica mit einem 12 m hohen Eisbruch.
Mit einem historischen Zug auf der Waldkehren-Schmalspurbahn kann man heute nur noch im Museum des Kysuce-Dorfes in Vychylovka. Es ist nämlich die einzige erhaltene Bahn dieser Art in Europa, die noch in Betrieb ist.
Der größte mittelalterliche Burgkomplex in Mitteleuropa ist die Burg Spišský hrad – sie hat eine Ausdehnung von 40 000 m2. Die Burg ist zusammen mit den Sehenswürdigkeiten in der Umgebung Teil der UNESCO-Liste des Welterbes.
Die Keller unter der Burg Roter Stein (Červený Kameň) sind die größten unterirdischen Räumlichkeiten in Mitteleuropa und der Höhepunkt einer attraktiven Burgbesichtigung. Ursprünglich waren es Lager, heute sind sie ein ungewöhnlicher Bereich für Gesellschaftsveranstaltungen und Dreharbeiten.
Die Höhle Ochtinská aragonitová jaskyňa ist die einzige ihrer Art in Europa. Sie wurde zusammen mit den Höhlen des Slowakischen Karstes in die UNESCO-Liste des Welterbes eingetragen.
Der gotische St. Elisabethdom in Košice ist die östlichste Kathedrale westlichen Typs in Europa und zugleich die größte Kirche der Slowakei.
Das Andy Warhol Museum moderner Kunst in Medzilaborce ist heute das einzige seiner Art in Europa und wurde im Jahr 1991 als erstes der Welt gegründet. Es befindet sich nach dem Dorf Miková, aus dem Eltern von Warhol stammten.
Die Neue Brücke von Bratislava, Most SNP, über die Donau ist ein europäisches Unikat. Die an einem Pylon befestigte Stahlkonstruktion wiegt über 7000 Tonnen. Auf dem Pylon ist in 80 m Höhe ein Restaurant angebracht. Die Brücke ist seit dem Jahr 1972 in Betrieb und wurde als Bauwerk des 20. Jahrhunderts ausgezeichnet. Leider fiel den Bauarbeiten ein großer der Teil der historischen Vorburg zum Opfer.
Der Park Sad Janka Kráľa am rechten Donauufer im Bratislavaer Stadtteil Petržalka ist der älteste öffentliche Park Europas. Er wurde im Jahr 1776 angelegt und ist bis heute ein beliebtes Ausflugsziel.
Der nördlichste Ort in Mitteleuropa, den römische Legionen erreichten, war die Stadt Laugaritio – heute Trenčín. Ihre Anwesenheit belegt eine römische Inschrift auf dem Burgfelsen von Trenčín, datiert in das Jahr 179.
Die erste Universität von Großungarn war die Academia Istropolitana in Bratislava, gegründet im Jahr 1465 durch den König Matthias Corvinus. Das Gebäude, ein nationales Kulturdenkmal, ist bis heute Sitz einer Hochschule – der Hochschule für musische Künste.
Das größte keltische Oppidum in Mitteleuropa lag auf dem Burgberg von Bratislava und erstreckte sich über das Gebiet der heutigen Altstadt bis zum Platz Námestie slobody. Das mittelalterliche Bratislava hätte auf dieser Fläche drei Mal Platz gefunden.
… der geografische Mittelpunkt Europas in der Slowakei liegt? Und wussten Sie, dass der Erfinder des Fallschirms aus der Slowakei stammte? Wenn nicht, so lesen Sie schnell weiter. Sie erfahren noch mehr Interessantes von der Landschaft zwischen der Donau und Tatra…
… die Slowakei nach Österreich das zweite Land mit den größten Waldflächen Europas ist? Die Wälder bedecken fast 40 % des Landesgebiets, wohingegen es in Österreich um 6 % mehr sind.
… Bratislava und Wien, die zwei am dichtesten beieinander liegenden Hauptstädte Europas sind? Sie trennen nicht ganz 60 km.
… nach einigen Berechnungen die geographische Mitte Europas an der römischkatholischen Kirche des Hl. Johannes des Täufers oberhalb der Gemeinde Kremnické Bane ist? Das steht an einer Tafel auf einem Felsen an der Kirche.
… die traditionelle slowakische Schafskäsespezialität im Rahmen der Europäischen Union nur noch in der Slowakei und zwar unter dem Namen Slovenská bryndza – Slowakischer Brimsen produziert werden darf? Sie wird aus unpasteurisierter Schafsmilch von Schafen produziert, die man in der Mittel-, Nord- und Ostslowakei züchtet.
… eine der populärsten Sportarten der Slowakei Eishockey ist? Und die Slowaken beherrschen es, das beweist die Goldmedaille von der WM 2002 in Göteborg und die vielen guten Spieler in den besten Auslandsligen. Mehr über die Geschichte dieses Sports erfährt man im Saal des Ruhmes des slowakischen Hockeys auf der Burg Bratislava.
… der Erfinder des Fallschirms der Slowake Štefan Banič ist? Er Lebte in den Jahren 1870 – 1941 und arbeitete in den USA. Und hier testete er im Jahr 1914 seine Erfindung vor der Patentkommission durch einen Sprung von einem Hochhaus. Der Fallschirm gehörte dann zur Standardausstattung der amerikanischen Armee während des Ersten Weltkriegs.
SÖÖK
Slovakkia köök on Poola köögile sarnane ja eriti tore on mõlema puhul tõdeda, et täiesti igapäevaselt saab igas söögikohas rahvuslikke roogasid. Ei ole nii, et vahel tulevad kabamajas müügile Presidendi kilud ja kuskil sööklas pakutakse kamavahtu. Ei, mägede pelmeenid ja menüüdes lehekülgede kaupa Slovakkia rahvuslikke roogasid ja traditsioonilisi toite ootavad Sind.
Algul tundus võõristav süüa klimpe hapukapsaga, kuid tegelikult, miks siis hapukapsas kartuliga parem on? Ja ka lambajuust pelmeenitaignas oli kergelt kohatu, kuid millest see erineb juustusaiast? Sõna dumplings võib tähendada menüüs nii klimpe, aurutatud saia või mis iganes kujul nisujahu. Kui tahta aga pelmeene, siis need on üldjuhul märgitud piroškina.
Söök. Slovakkia köögi põhikomponendid olid ja on piim, kartul ja hapukapsas. Nende kombinatsioonides valmivad väga maitsvad road, nt Strapačky - nuudlid hapukapsaga - Piima kasutatakse nii värskelt kui hapendatult, magusalt kui soolaselt. Slovaki originaalne alkohoolne jook on vodka borovicka ehk kadakamarjaviin. Samuti on popid slivovica ja grjato – piirituse, mee ja sularasva segu, kuumutatakse 60-70°C ja juuakse.Palenka. Õlu. Kvaliteetvein. Viinamarja kasvatuse ajalugu rooma ajast.
Rahvusroog on kartulinuudlid/klimbid lambajuustu ja pekga, Bryndzové Halušky. Need on slovakile nagu jaapanlasele sušhi või itaallasele pitsa. Tehakse kartulijahust, segatakse brõnzaga, valatakse juurde sulapekk ja fetajuust. Hapupiim juurde.
Bryndza on tüüpiline slovakkia juust, mida tehakse soolatud lambapiimast ja on oma konsistentsilt suhteliselt pehme. Ainult Slovakkias selline juust.
Lambajuustudest on armastatud veel Korbáčiky, nii suitsetatud kui mittesuitsetatud e Parenica ja Oštiepok.
Slovakkias korraldatakse ka veidrat võistlust - Kõrgtatrate jalamil asuvas Turecká külas MM Bryndzové Halušky valmistamises ja söömises.
Tüüpilised toidud veel kartulipuder, suppidest hapukapsa- ja küüslaugusupp, oasupp vorstiga, veise- ja kanalihasupid.
Traditsioonilised jahutoidud on hapust taignast koogid, moosi, mooniseemnete, kohupiima või pähklitega täidetud pätsikesed-taskud. Jõuludeks tehakse erilist kooki nimega Štedrák, vastlaroaks on moosiga karpkala.
Záhoriepiirkonnast pärineb õõnsa silindri kujuline kõpsetis Skalický trdelník.
Lisandiks veinile-õllele tehakse soolaseid kooke-küpsiseid. (Krautkuchen – Kapustník, Grieben- oder Kartoffelpogatschen).
Bratislavas kokkamiskursused välismaalastele - 3 tundi, võimalik mitmes keeles.
Maailmakuulsate limonaadidega konkureerivad edukalt alkoholivabad Vinea ja Kofola, laias valikus on mineraal- ja lauaveed.
Alkohoolsetest jookidest on Sl spetsialiteet kadakanaps (z.B. Spišská borovička) kadakamarjadest. (Juniperus comunis). Beliebt ist auch Slibowitz (vor allem Bošácka slivovica) und Hriatô (segu praepekist, alkoholist ja meest) Mägionnides tuleb küsida Horec, naps, mis on tehtud Enzianzi juurtest (siniste kellukasarnaste õitega mägede lill). Demänovka, liköör ürtidest ja metsaviljadest.
Armastatakse ka õlut. Õlu on kvaliteetne, populaarseimad margid Zlatý bažant, Smädný mních oder Topvar.
Ein gekühltes Bier im Sommer, guten Zwetschgenschnaps (Sliwowitz), Williamser oder anderen hochwertigen Schnaps fürs Aufwärmen im Winter, oder auch köstlichen Honigwein, um angenehme Momente während des ganzen Jahres zu genießen – das würden mehrere begrüßen.
Viinamarjakasvatus ja veinitraditsioonid ulatuvad roomlaste aegadesse. Maa kaguosas asuvad Tokaj-piirkonnad.
AJALUGU:
Jättes esimese aastatuhande Slovakkia ajaloos seljataha ja püüdes iseloomustada teist aastatuhandet pärast Kristust, on vastus lihtne ja konkreetne: lõputu jama Ungari ja ungarlastega. Kui eestlased räägivad oma 700-aastasest orjapõlvest, siis slovakid võiksid vabalt rääkida 900-aastasest ungarlaste ikkest. Kuid nii nagu eestlased ei surnud rahvana välja, nii ei kadunud ka slovakid ajaloo suure etenduse areenilt.
1001. aastal esimeseks Ungari kuningaks kroonitud Püha Istvan (Stefan) I ja tema rajatud kuningriik allutas enesele ka slovakkidega asustatud alad.
Mongolite sissetungi ajal 1241–1242 kutsus Ungari kuningas Bela IV riiki saksa kolonistid, kes aitasid ehitada kivikindlusi.
Järgmine saatuslik murdepunkt Ungari kuningriigi saatuses oli Mohácsi lahing 1526. aastal, kus ungarlased said lüüa läände laienenud Osmani impeeriumi vägede käest. Suur osa Ungarist läks türklaste ülemvõimu alla.
1683. aastal võitis keiserlik sõjavägi Poola kuninga Jan Sobieski toetusel Viini all türklasi, mis pani seisma Osmani impeeriumi laienemise Euroopas. Slovakkidega asustatud ala sattus Austria Habsburgide dünastia alluvusse.
Äratajatest (ärkamisaeg) iseseisva liitriigini – Tšehhoslovakkia
Slovakid jõudsid allasurutud talurahvana impeeriumi ääremaal Esimesse maailmasõtta, kus nende sõdureid lihtsalt ei usaldatud; tänu sellele oli neil märksa vähem kaotusi kui impeeriumi moodustanud rahvastel austerlastel ja ungarlastel ja nad said rahulikult ajada hoopis oma rahvuslikku asja. Nagu Euroopa väikerahvastele omane, tuli neil iseseisva riigini jõudmiseks läbida keeruliste kurvidega ootamatusi täis pikk tee, kus paljutki määras juhus ja õnne pidi olema omajagu. Eestlastele pole seda muidugi vaja pikalt seletada.
Mõnel juhul nõudsid äratajate keelereformid keele moderniseerimist ja standardiseerimist juba kujunenud kirjanduslike traditsioonidega, teisel juhul oli kirjakeel vaja luua mõne kohaliku dialekti baasil. Äratajad mõtlesid välja uusi sõnu, koostasid sõnastikke ja grammatikaid, asutasid ajalehti ja ajakirju. Kui 1800. aastal oli Euroopas 16 standardset kirjakeelt, siis 1900. aastal juba 30 ning 1937. aastaks oli nende arv tõusnud 53-ni.
See kõik oli määrava tähtsusega nii slovakkide kui ka nende läänenaabrite tšehhide jaoks. Tšehhi üks olulisemaid äratajaid, poeet, poliitik ja teadlane Ján Kollár pärines hoopis Slovakkiast – perest, kus räägiti ühte slovaki keele dialekti.
Ungari revolutsiooni ajal 1848–1849 astus esimest korda ajaloos areenile slovakkide poliitiline ühendus – Slovaki rahvusnõukogu. Selle käigus tõusis päevakorda isegi Slovakkia suurvürstiriigi moodustamine, loomulikult Austria impeeriumi raamistikus. Slovakkia rahvuslik intelligents läks vaadetelt lahku ungarlastega. Osa slovakke läks Habsburgide poolele ja olid venemeelsed, samal ajal kui ungarlased olid Austria ja Venemaa vastased.
1861. aastal võeti vastu „slovaki rahva memorandum“, mis nägi ette autonoomia saavutamise Ungari koosseisus. Vastuseks nendele püüdlustele algas pärast Austria-Ungari impeeriumi moodustamist 1867 Slovakkia ala ungaristamise surve, slovaki keele väljatõrjumine haridusest, trükiväljaannetest ja ametlikust asjaajamisest. Kuni 20. sajandi alguseni emigreerus u 180 000 slovakki USA-sse. 1916. aastal õppis ainult 16% slovaki lastest algkoolis slovaki keeles.
Samal ajal kujunes Esimese maailmasõja alguseks tulevase Tšehhoslovakkia riigi poliitiliste liidrite peas tulevase tšehhide ja slovakkide omariikluse idee. Slovakk, prantsuse vägede brigaadikindral Milan Rastislav Štefánik, koos tulevaste tšehhi liidrite Tomáš Masaryki ja Edvard Benešiga veetsid sõja-aastad läänes, leides Tšehhoslovakkia ühisriigi ideele tuge Austria-Ungari vastu sõdinud Antandilt, eelkõige Prantsusmaalt ja Suurbritannialt. Nende praktiliseks tegevussuunaks aga kujunes Antanti poolel võidelnud Tšehhoslovakkia leegionäride korpuste moodustamine ja korraldamine.
Sellisel moel kujunes tšehhide ja slovakkide iseseisvusidee Austria-Ungari kokkuvarisemise järel Antandi kui võitjate sõjajärgse Euroopa riikliku korralduse arhitektuuri osaks. 28. oktoobril 1918 kuulutati Prahas välja Tšehhoslovakkia Vabariik.
Palju on arutletud selle üle, miks tšehhid ja slovakid nii üksmeelselt ühise riigi kasuks otsustasid. Üks seletus on kartus arvukate etniliste vähemuste ees, et neile üheskoos vastu seista. Teiseks põhjuseks oli kartus Ungari ja Saksa revanšismi ees. Kolmandaks lootsid slovakid ulatuslikule autonoomiale.
Tšehhoslovakkia moodustamisega jäi Slovakkiasse arvestatav ungari vähemus. Kuid iseseisva riigi moodustumisel tabas slovakke veel üks ettenägematu üllatus. Taga-Karpaatia otsustas Ungarist lahku lüüa ja ühineda hoopis Tšehhoslovakkiaga. Noor riik ei olnud selle vaese ja rahutu piirkonna omandamisest sugugi huvitatud, kuid Antant surus selle praktiliselt jõuga peale. 1919. aastal olid Slovakkiaga liidetud piirkonna umbes poolest miljonist elanikust 62% russiinid, 17,2% ungarlased, 13,4% juudid ja ainult 3,3% slovakid ja tšehhid.
Uute piiride kehtestamisega kaasnes ka osa ungari elanikkonna lahkumine Slovakkiast ja ümberasumine Ungarisse. 1930. aastal elas Slovakkia osas lisaks tiitelrahvale 17,8% ungarlasi, 4,6% sakslasi, 3,7% tšehhe, 2,2% juute ja 2,9% teisi rahvaid.
Slovakkide vanem vend Tšehhi ei kiirustanud kunagi pidulikult kokku lepitud autonoomiaga. Põhiseaduse arutelul said enamuse hoopis tsentraliseeritud unitaarriigi toetajad. Tšehhoslovakkia moodustati ühtse jagamatu vabariigina.
Üks päev Taga-Karpaatia iseseisvust
Slovakkia esimese vabariigi suurimaks probleemiks kujunes pärast Austria-Ungari impeeriumi kokkuvarisemist Tšehhoslovakkiaga liidetud Taga-Karpaatia piirkond. Rahvuslikud poliitilised jõud Taga-Karpaatias ei rahunenud ja 1935. aasta valimistel saavutasid 63% hääli täieliku autonoomia toetajad, kes propageerisid ühinemist Ungari või Ukrainaga. Taga-Karpaatia poliitiline eliit võttis suuna konfliktile Tšehhoslovakkiaga ja asus represseerima Tšehhoslovakkia toetajaid.
15. märtsil 1939 kuulutati Husti linnas välja Taga-Karpaatia iseseisvus, mis kestis vaid ühe päeva. 16. märtsil 1939 hõivasid Husti ja seejärel kogu piirkonna Ungari väed. 1944. aastal tungisid Taga-Karpaatiasse punaarmee üksused. 29. juunil sõlmiti Moskvas kokkulepe, millega ala läks Ukraina NSV koosseisu. Tšehhoslovakkia parlament ratifitseeris kokkuleppe 22. novembril 1945. Lisaks andis Tšehhoslovakkia Nõukogude Liidule veel 250 km² Slovakkia Zemplini piirkonnast, mis kunagi ei kuulunud Taga-Karpaatia koosseisu.
Slovakkia iseseisvumise järel määras presidendi ametisse tõusnud Tiso peaministriks ja välisministriks juristi ja poliitiku Vojtech Tuka. Too oli 15 aastat viibinud Tšehhoslovakkias vangistuses süüdistatuna spionaažis ja riigireetmises ning vabanenud alles 1937. aastal. Tuka oli avalik nats ja ajas poliitikas saksameelset liini, minnes sellega vastuollu president Tisoga, kes kristliku konservatiivina püüdis ajada mõõdukamat liini. Pärast Teist maailmasõda Tukale esitatud süüdistustest kõige rängem oli tema roll Slovakkia juutide deporteerimisel Hitleri koonduslaagritesse.
Tiso ja Tuka saatus oli ühtviisi kurb. Mõlemad põgenesid 1945. aastal pealetungiva punaarmee eest Saksamaale, kus nad pärast sõja lõppu vahistati ja Tšehhoslovakkiale välja anti. Mõlemat süüdistati riigireetmises; Tuka poodi üles 14. augustil 1946, Tiso 18. aprillil 1947.
Varssavi pakti laagribarakk
Pärast Teist maailmasõda tuli taas hakata üheks sirgeks ajama tšehhide ja slovakkide kahes suunas läinud ajaloolist teed.
1945. aasta aprillis moodustas Tšehhoslovakkia teine president Edvard Beneš punaarmee poolt puhastatud alal, Slovakkia linnas Košices, uue nn rahvarinde valitsuse, kus võtmepositsioonidel olid kommunistid. Beneš oli pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist 1938 lahkunud Londonisse. Seal moodustas ta 1940. aastal Tšehhoslovakkia pagulusvalitsuse. Ta asus vastupanuliikumise eesotsa, mille eesmärgiks oli Müncheni kokkuleppe tühistamine ja riikliku iseseisvuse taastamine. 1943. aasta lõpul sõlmis ta Moskvas Nõukogude Liiduga kokkuleppe sõprus- ja liitlassuhete kohta.
1946. aasta veebruaris andis Beneš kommunistide survele eesotsas stalinistist peaminister Klement Gottwaldiga alla ja tagandas valitsusest kolme demokraatliku partei ministrid. Sellega läks võim täielikult kommunistide kätte.
Praha kevade lämmatamine punaarmee tankidega viis rahvalt illusoorse lootuse inimnäolisse kommunismi ja võimult reformimeelse Alexander Dubčeki valitsuse.
Sametlahutus, teine vabariik
1989. aasta novembris tegid nn sametrevolutsiooni sündmused lõpu kommunistlikule režiimile Tšehhoslovakkias. Tšehhis tekkis alternatiivse võimuna Kodanike foorum, Slovakkias Ühiskond vägivalla vastu (ÜVV). Riik sai uue nimetuse – Tšehhi ja Slovakkia Föderatiivne Vabariik.
1990. aastal andis Tšehhoslovakkia föderaalparlament Slovakkiale õiguse iseseisvale eelarvele. 1991. aastal pidasid Tšehhi ja Slovakkia poliitilised liidrid konsultatsioone, et leppida lõplikult kokku riiklik korraldus ja Slovakkia autonoomia piirjooned, kuid kokkulepet ei saavutatud.
Slovakkia ÜVV lõhenes Slovakkia autonoomia ulatuse küsimuses ja tekkis uus rahvuslik liikumine Demokraatliku Slovakkia eest, mille eesotsas seisis vastuoluline poliitik Vladimír Mečiar. 1992. aastal Slovakkia kohaliku parlamendi valimistel võitis Mečiari liikumine enamuse kohti ning tüüris seejärel Slovakkia föderaalsest riigist eraldumiseni. 1992. aasta juunis leppisid Tšehhi ja Slovakkia kohalikud parlamendid kokku Tšehhoslovakkia lahutuses. 17. juulil 1992 võttis Slovakkia parlament vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Tšehhoslovakkia president Václav Havel, kes oli lahutuse vastu, astus tagasi.
Lahutuse hetkel elas Slovakkias 5,325 miljonit elanikku ja Tšehhis 10,331 miljonit elanikku. Sotsiaalmajanduslikelt näitajatelt jäi Slovakkia Tšehhile alla ja tundus, et ainult jäähokis on neil lootus oma naabritest parem olla. Kuid tänaseks on riikide majandusarengu tasemed pea võrdsustunud.
2018 tähistati sametlahutuse 25. aastapäeva. Sajad tšehhid ja slovakid pidasid kahe riigi piiril asuval Velka Javorina mäel iga-aastase kohtumise, mis on kujunenud protestiks selle lahutuse vastu. Päris elus elavad aga kaks riiki oma elu ja ei ole põhjust rääkida isegi mitte teoreetilisest võimalusest taasühineda. Tšehhid saavad aru slovaki keelest ja vastupidi, tudengid valivad mõlema riigi ülikoolide vahel, rokkbändid käivad üksteisel üle piiri sageli külas, hea meelega vaadatakse televisioonist naabrite huvitavamaid saateid.
2000. aasta mais andis Tšehhi tollane peaminister Miloš Zeman oma Slovakkia kolleegile Mikuláš Dzurindale üle 14 kg kaalunud kullakangi, mis sümboliseeris seda 4,1 tonni Slovakkia kulda, mida tšehhid olid hoidnud oma käes majandusnõudmiste tagatisena. Vaidlused ühise vara – kullareservi ja riigipankade aktsiate – jaotamise üle olid lõpule viidud.
